Vähe sellest, et pealinnas resideeruvad valitsusametnikud ja poliitikud pole suutnud juba enam kui kümne aasta jooksul ära teha haldusreformi, mistõttu on paljud maapiirkonnad kiratsema jäänud, vilistavad need ametnikud õiguskantsleri edastatud karmile kriitikale piiril toimuva suhtes.

Õiguskantsler Indrek Tederi neljapäeval edastatud seisukoht piiril autopaagis oleva kütuse maksustamise kohta on üllatavalt karm. Lühidalt öeldes mõistab õiguskantsler teravalt hukka praeguse maksu- ja tolliameti praktika ning annab nii rahandusministeeriumile kui ka maksu- ja tolliametile konkreetsed juhised. Kuivõrd õiguskantsler on Eestis omamoodi „vabariigi valvur”, kes peab valvet seaduste täitmise ja ametkondade tegevuse seaduslikkuse üle, siis on seda üllatavam, et tema kriitika alla sattunud ametkonnad ei pea märkusi millekski. Nii rahandusministeeriumi kui ka maksu- ja tolliameti seisukoht õiguskantsleri kriitikale on pehmelt öeldes selline, et ta võib rääkida, mida iganes, aga meie teeme ikka nii, nagu meie tahame. Sellist olukorda, kus laias kaares seaduste peale vilistatakse, nimetatakse õiguslikuks nihilismiks. Kuivõrd teema puudutab laiemalt Eesti haldussuutlikkust, võib ametkondade käitumist pidada vulgaarses maakeeles öelduna halduspohhuismiks.

Halduspohhuism pole Eestis midagi uut. Sellega on tegeldud juba „aegade hämarusest” ehk Eesti taasiseseisvumisest alates, kui haldusalane planeerimine asendus täieliku ükskõiksusega maapiirkondades toimuva suhtes. Eesti haldusalane areng on olnud nii „vaba”, nagu oli Ameerika finantssüsteem enne suurte pankade kokkuvarisemist. Viimane viis kokkuvõttes praeguse globaalse kriisini, mille haavu hetkel kõik rahvad lakuvad, eestlased nende seas.

Halduspohhuismi viimase aja ere näide on piiril toimuv, kus auto kütusepaagis oleva kütuse maksustamise sildi all lihtsalt maainimesi kotitakse. Seda olukorras, kus senise järjekindla tegevuse tulemusel on maapiirkondadest kadunud kütusetanklad, rääkimata poodidest, post- ja pangakontoritest, raamatukogudest ning koolidest.