Enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga hoiatasid skeptikud, et vaesel Eestil on veel vara liituda selle maailma kõige rikkamate riikide klubiga. Siis ei tehtud hoiatustest kuulmagi, väitega, et vastasel korral langeb väike Eesti suure Venemaa mõjusfääri.

Praegust seisu arvestades oleks võinud hoiatusi veidigi kuulda võtta. Nüüd räägitakse sellest, et Euroopa Liiduga liitumisega kiirustas isegi Kreeka, mitu korda vaesemast Eestist rääkimata. Nii on eestlane sunnitud praegu kukil kandma endast palju priskemat kreeklast ja eestlasi sünnib seetõttu vähem kui kõige sügavamal nõukogude ajal, mil Eesti alad olid täielikult Moskva kontrolli all.

Viimasel ajal pinnale kerkivatest juhtumitest tuleb välja, et Eesti pole valmis euroabi vastuvõtmiseks. Nagu on näha tänases Võrumaa Teatajas kirjeldatud Vello Luige juhtumist, on osa Euroopa abirahast Eestis läinud korruptiivseid teid pidi vasakule, nii nagu on see tavaline Aafrika riikides. Vastutus raha kasutamise eest hägustub eri ametkondade vahel. Euroabi jagamisel on üksikuid edukaid projekte, aga valdav on tendents, et need, kes abi tegelikult vajavad, pole seda saanud ja on langenud veelgi suuremasse vaesusse.

Olukorras, kus ühtedele jagatakse raha kamaluga, ei jätku seda piirkonnale oluliste projektide jaoks. Praeguses raskes majanduslikus olukorras, kus inimestel pole vorsti leiva peale panna, on arusaadav, miks Võrumaa omavalitsused loobuvad üksteise järel Väimelasse rajatavas puidutöötlemise ja mööblitööstuse kompetentsikeskuses osalemisest. Omaosaluse katmiseks pole ju raha. Kuigi keskus aitaks maakonna arengule kaasa ja võimaldaks uusi töökohti luua, on samas selge ka see, et tühja kõhuga suurt teadust ei tee. Kõigepealt on vaja katta inimeste elementaarsed vajadused nagu turvatunne ja toit, alles siis saab asuda superprojektide kallale. Vastasel korral lõpetab väike Eesti nagu Nõukogude Liit, kes lennutas küll inimesi üksteise järel kosmosesse, aga rahvas oli samal ajal paljas, näljas ja rahulolematu.