Kui teie tervisega – hoidku selle eest – midagi peaks juhtuma, siis te nõuate tõenäoliselt arsti. Kui see miski peaks hullem olema, teie juba laatsaretis sirakil ja kui teil paha, pöördute murega tõenäoliselt õe poole. Kui aga ikka päris pahasti, ent veel on peas soov mõisteliselt täpselt väljenduda, siis korisete: „Põetaja …” Aga üsna ebatõenäoline on, et te ühelgi astmel olete niivõrd vastutustundlik, et öelda: „Palun tooge mulle nüüd tervisearendusspetsialist, tervishoiuspetsialist ja veel paar eksperti, kes seletaksid mulle põhjalikult, kuidas ma olen ise oma hädades süüdi, kuna elan ebatervislikult, kuid et üldisemalt on muidugi probleem tervisearengu valdkonna kroonilises alarahastatuses.” Paarkümmend uuringut lehvitatakse ka veel avalikkusele näha ja peidetakse siis.

Ei, vabandust, vastutustundlik see nõue teist poleks. Pigem ülbe. Viimati mainitud tippspetsialistidel poleks niikuinii aega tulla. Konverents, ümarlaud, mõttekoda, arengukava.
Eesti riik näib mõlemat seltskonda pidavat üheks tervishoiuks puha. Siis aga on ebatäpne rääkida mingist tervishoiutöötajate streigist. Pole kuulda olnud, et tervise arengu instituut, sotsiaalministeeriumi arvukad osakonnad, mille nimes sõna „tervis” esineb, kõik need kohalikud ja üldriiklikud tervisearendajad spetsialistid ning eksperdid, kõik rahva tervise eest hoolitsevad mittetulundusühingud, sihtasutused või kas või haigekassa ise oleks streigiga ühte löönud. Miks nad peakski? Kabinet soe, palk ja lisatasu jookseb. Kuigi peaprobleem on muidugi nende valdkonna kroonilises alarahastatuses. Küll teeks aga veel rohkem uuringuid, veel rohkem ennetuskampaaniaid, muidu selgitustööd tumeda rahva hulgas. Miskipärast ei kiputa eriti kokku arvama, mis need kõik maksavad.

Reklaamikampaaniad on üsnagi kallis lõbu. Uuringud samamoodi. Palgad. Kontorid. Ametiautod. Koolitused. Muud kulud. Keegi pole vist viitsinud kokku arvata, kui palju kulub sellele ennetus-arendustööle, mis peaks siis tagama, et rahvas on aina tervem ega vajagi ahnete arstide-õdede-põetajate teenuseid. See kokkuarvamine nõuaks põhjalikumat tegelast kui mina, aga näiteks selle aasta riigieelarves sai tervise arengu instituut 8 356 673 neorubla. Ja mis areng selle eest on saadud? Teatavasti tapvat rahvast siin maal joomine, suitsetamine, ülekaal. Võimalik. Alkoholi pruukimine kasvab, enam ei piisa keskmiseks alkoholitarbijaks olemiseks kümnest tavaõllest nädalas. Suitsetatakse nagu korstnad. Süüakse, mis kätte satub ehk siis seda, mida rahakott lubab, oomegahappeid ja rasvu jälgimata. Lollid loomad. Ses kõiges on muidugi süüdi valdkonna alarahastatus, eks.

Tervishoid kokku meenutab kahehobuserakendit. Üks suksu on ravi ehk siis praegu streikivad arstid-õed-põetajad, teine on terviseareng oma arengukavade ja ennetuskampaaniatega. Esimene on nüüd teatanud, et tema enam ei jaksa, andke kaeru manu. Teine lesib, püüab rasvaseid röhatusi peita ja väidab, et saab ikka liiga vähe süüa – kui seda juurde antaks, küll siis sel esimesel oleks kerge vankrit vedada. Tohmakas kutsar seletab aga väsinud kronule, et no pole sulle kaeru juurde anda, raha pole. „Müü tatarlastele, nemad söövad hobust,” mõtleks üks setu, „osta esimesele süüa, see teine on kaugelt näha vigane loom, tõmmati, kui mustlaste käest ostsid. Või kui tatarlasi ei juhtu olema, liimivabrik võtab ka.” Peenemalt öeldes: leia sisemisi reserve. Eks soovitatud seda ju kevadel õpetajatele. Võiks ju siis igasugu maksutõusudele mõtlemise asemel välja arvutada: mitu õde on üks tervisearendusekspert, mitu ja millist operatsiooni saaks ühe ümarlaua eest. Sellises vaimus. Kuigi riik seda kindlasti ei tee. Ametnikkond on siin maal püha. Aur mingu ikka vile ja sekeldamise peale. Pealegi teab võim väga hästi, et lõpuks streikijad taltuvad. Streigipäevade eest palka ei maksta, elektrihind tõuseb, küttekulud tõusevad, elada on vaja.

Välja arvutada ikka võiks, eraviisiliselt ja umbkaudu. Kui ei muud, oleks huvitav lugemine.

Kuigi … Mis siis, kui streigiga ühineks prügivedu ja kanalisatsiooniala mehed? Eks ole nemad ühed märkamatud tervishoiutöötajad. Väikesed hoolikalt sihitud ummistused. Kabinetid on, palk jookseb, aga kohvilõhna matab miski muu …