Võru volikogu langetas kolmandat korda otsuse maakonna omavalitsuste liidust lahkuda. Argument on hoida seekord kokku 21 000 eurot. Kuna seda sammu on ka paar korda varem astutud ja paar korda tagasi pööratud, siis tuleks ehk veidi toimunu üle järele mõelda.

Omavalituste liidu mõte peaks olema siduda kokku valdade ja linna huvid seal, kus seda on võimalik teha. Selles osas on linna argument õige, liit praegusel kujul ühtki omavalitsuste jaoks olulist eesmärki ei täida. See aga ei tähenda mingil juhul, et kusagile oleks kadunud vajadus omavalitsuste asjade parema korraldamise järele. Võru linn tegi otsuse vaadata vormi ja mitte sisu, lähtudes liidu küsimusse kliendi, mitte omaniku seisukohast. See oli linna valik.

1999. aastal Võru linnamajanduse abilinnapeana tööle asudes mõistsin aabitsatõde – üksi suudab teha vähem kui koos teistega. Linn oli esimest korda liidust lahkunud ning otsustanud, et suudab üksinda paremini riigilt raha saada ja koolihooned korda teha. Nagu aeg on näidanud, ei olnud tookord tehtud otsused õiged. Nii astus Võru linn liitu tagasi. Kulusid veel mõned aastad ja jälle astuti linnavolikogu initsiatiivil liidust välja, argumendid üsna sarnased praegustele. 2009. aastal valitud volikogu astus liitu jälle tagasi. Nüüd on linn otsustanud jälle lahkuda. Põhjused on kõigil kordadel enam-vähem sarnased: koostöö puudumine, linnaga mittepiisav arvestamine jne.

Aeg on andnud arutust – vallad on täis ehitatud korralikke koolihooneid, aga Võru gümnaasium seisab ikka ehitusjärjekorras. Valdade koolide täituvus väheneb ja lastele antava hariduse kvaliteet on ebaühtlane. Palju raha on aga kulunud, palju loorbereid lõigatud, rahul pole keegi. Pole mõtet ennast petta: suur osa maakonna omavalitsustest tuleb ülesannete täitmisega napilt toime. Haridus, planeerimine, keskkond, teed ja transport – kõik need küsimused on küll lahendatud, kuid arengust, ettevõtluse toetamisest ning uutest töökohtadest me ei kuule. Võrumaa pole ei tükikaupa ega tervikuna vaadates mingi tõmbekeskus, vaid vastupidi. Seda muret sotsiaalhoolekande tõhustamisega ei murra. Lahendus selles, mida korduvalt lõhutud – koostöös.
Regionaalminister küll püüab, kuid ilmselt ei suuda ka seekord valitsuses vastuseisust läbi murda. Keskselt korraldatud omavalitsuste liitmist ei tule. Sünnib palju kisa, kära ja ehk mõni korralik tüligi, kuid tegelikke muutusi mitte. Eestis on 226 omavalitsust, iga nelja aasta järel toimub koos valimistega keskmiselt üks omavalitsuste liitumine. Selles tempos jätkates on meil 100 aasta pärast ikka veel 200 valda ja linna. Rahvaarv aga kahaneb pidevalt ja rahvuslik rikkus köetakse vallamajade korstnatesse.

Nii ongi omavalitsuste endi asi olla arukas ja ettenägelik. Omavalituste liitumise asemel tuleb hakata tegema tõsist ja sisulist koostööd. Teenuseid, mida praegu osutavad omavalitsused eraldi, tuleb hakata vaatama maakondlikust lähtepunktist. See annab lisaks kuluefektile ilmselt ka sisuliselt parema tulemuse teenuse kvaliteedis. Omavalitsuste liit peab hakkama omavalitsustele tõsiseks partneriks, mitte olema kontor, mis ootab kartusega oma kümmet klienti. Selles mõttes on linna kui maakonnakeskuse otsust liidust lahkuda mõistetav – teda ongi halvasti koheldud. Samas on see sügavalt lühinägelik samm, mis viib eemale koostööst, mida maakond tegelikult vajab.

Eraldi aspekt on selles kontekstis konstruktiivsus, õigemini selle puudumine. Paljuski tajuvad maakonna omavalitsuste juhid enda võimaluste piiratust, see tekitab neis ängi ja poliitilist hõõrumist. Võru lahkumine liidust on taaskord ilmekas näide sellest, kuidas süüdistuste ja etteheidete laviin võib matta kõik muu. Nii käitub maakonna keskus olukorras, kus Võrumaa 13 omavalitsust peaksid pingutama selle nimel, et teha koostööd, et elada ja areneda.

Meie rahvastiku olukord on nii tõsine, et peaksime vähemalt endale ausalt tunnistama, mis seisus me oleme – Võrumaalt lahkub iga päev üks inimene. Kui soovime arengut, mitte hääbumist, peame lahti ütlema senistest tõekspidamistest ja arusaamadest. Linn kui maakonna keskus peaks juhtrolli õiglaselt enda kanda võtma, hoidma ühistel arengusuundadel lippu kõige kõrgemal ning astuma rivi eesotsas, mitte halisema, et ei saa ja ei ole võimalik. Ja see vastutus on kahepoolne – ka liit peab käised üles käärima ning reaalselt hakkama täitma ülesandeid, milles omavalitsustele abiks olla. Usun koostöösse – arvan, et seetõttu oli Võru otsus valdadele selg pöörata vale. Siiski saab selle pöörata tagasi võiduks, kui koos Võru neljanda liitumisega saab ka omavalitsuste koostöö uue hingamise, sest seda on väga vaja.