KOHVIK-SÖÖKLA • Nii nagu pealkirjas kirjas, ütles kohviku Dajandra juhataja Evi Paat. Tal on õigus, sest ta on oma ala patrioot. Evi Paat on elupõline kokk, tegelenud söögitegemisega juba Rannatares, kui see veel Võru üks mõnusamaid söömise ja õhtul ajaviitmise kohti oli.

Ajad muutusid – koos nendega ka töökohad ja mõnikord ametidki. Evi Paat töötas algul mööblivabriku sööklas, aga seal ei lubatud tol ajal väljapoole süüa ega ruumideski peo- ja peielaudu teha ning Evit see ei rahuldanud. Nii ta KEKi juhtuski ja Ülo Mäeots võttis soovija lahkesti vastu. Aastaarvuks kirjutati siis 2005.

KEKis läheb Dajandral kaheksas aasta ja kõik, kes kohvik-sööklas söömas käivad, on väga rahul. Et asi päris selge oleks, siis siinkohal ka selgitus nime Dajandra kohta. Evi Paat ütles, et see on üks India tütarlapse nimi. Ilmselt oli Dajandra, kes Evile imponeeris, kaunis ja kena loomuga tüdruk, sest muidu ei oleks ta tema nime valinud.

Evi Paadil on endal kuus täiskasvanud last: kolm tütart ja kolm poega. Osa neist elab kaugemal Eestis, osa lähemal. Abikaasa Valdur töötab aga samas sööklas ja teeb kõik vajaliku, mis väljaspool kööki tuleb teha. Aeg on nõnda ruttu läinud, et Evi on varsti kahekordne vanaema.

Möödunud aastal tähistas Evi Paat oma 55. sünnipäeva ja palve kõigile sünnipäevalistele oli kohale tulla indiapärases rõivastuses. Evil endal oli uhke sari, mille talle valmistas tema õmbleja. Viimane on vene rahvusest ja ütles talle sarit üle andes, et see on kingitus ja nii kummaline, kui ei tundu – kingitus just vene rahvalt.

Dajandra on Võrus üks parimaid söögikohti

Söökla avab iga päev kell 9 hommikul uksed. Kuigi siin käiakse juba hommikust peale, on tippaeg siiski umbes kella 11–14 ja siis külastamine vaibub. Põhiline kontingent on mehed ja eks süüa tehta enam-vähem nende järgi. Meie mehed söövad liha. Evi Paat rääkis, kuidas nad tegid hakkliha kapsaga ja söök sai ilmatu hea, aga võta näpust – mehed nõudsid ikka liha, justkui hakkliha polekski liha.

„Mehed on meil suure söömisega ja ilus on kaeda, kui mehel kõht täis,” ütleb Evi. See on muidugi naljaga pooleks öeldud, sest Evi on aastate jooksul selgeks saanud oma sööjate maitse ja teab ka kogust, kui palju keegi sööb.

Dajandra kohvik-sööklas töötab kokku kuus inimest ja nad on iga päev tööl. Ega see nali ole üks-kaks suppi ja kuni kümme praadi valmistada. Tõsi, iga päev pole nii palju, tavaliselt üks supp ja paar praadi alla kümne, kuid tegemist vajavad ju kõik.

Evi teab öelda, et tema perenaised on juba nii osavad, et kõik, mis tehakse, süüakse ka ära. „See on harv juhus, kui midagi järele jääb,” ütleb Evi, kes tegelikult teeb ka ise süüa, kui aeg vähegi lubab. Aga olgu remargina veel öeldud, et nii suuri portsjone kui Dajandras pole Võru linnas kusagil. Kui ei usu, tulge sööge kordki siin või ostke söök kaasa, ka seda võib.

Evi räägib, et ta on tööl hommikul enne kella 7, sest kell 7.30 tulevad hommikusöögile Kuperjanovi patareis lasketiiru ehitavad mehed. „Eks kogu aasta on ehitajaid ja muid spetsialiste teistest maakondadest Võrus tööd tegemas ja neid tuleb ka hommikul toita. Suvel on muidugi rohkem selliseid mehi,” seletas Evi. Lisaks supile ja praele saab sööklast osta muudki, et lõuna mõnusam oleks. Ja ega magustoit ka puudu, sest mõni sööja kohe ei saa kõhtu täis, kui midagi magusat pole peale ampsata. Tegelikult pole seda iial juhtunud, et Dajandrast söömast tulles kellelgi kõht tühjaks oleks jäänud.

Kahte värvi laudlinad

Dajandra on ka see koht, kust tellitakse palju sünnipäeva- ja peielaudu. Kaunilt seatud toiduvaagnaid tellitakse ka koju. Kõike sedagi teevad loomulikult sööklakokad ja ikka alles siis, kui põhitöö lõppenud. Evi Paat ütleb, et selliseid laudu on huvitav teha. Eriti sünnipäevalaudu. Menüü on laudadel erinev ja see teebki asja põnevaks. Selgi päeval, kui Dajandras juttu ajasime, oli pärast kohviku sulgemist veel peielaud valmistada. Neid tellitakse küll tavaliselt väiksema söögiga, kuid on laudu, kus süüa palju, mis sellest, et peielauas istutakse ainult paar-kolm tunnikest.

Sünnipäevade pidamisel kestab pidu tavaliselt öötundideni välja. Meeli Vill, klienditeenindaja ja muidu muhe naisterahvas, keda peamiselt leti taga nähakse, on kohvikusse tööle tulnud samal ajal kui Evi. Ta ütles, et mõnikord on ka huvitavaid seiku juubeliõhtutest maha jäänud. Näiteks unustab keegi kellegi laua äärde tukkuma ja avastab alles poole kodutee peal, et üks inimene on puudu. Algul on ehmatus suur, aga päevi hiljem saab juba mõlema suupoolega naerda. No mis teha, kui elu on mõnikord selline, naerab ka Meeli Vill. Eks tal ole pikkadest tööaastatest nii ühte kui teist noppida. Ühte peab ütlema: Dajandra inimesed on lahedad, lahked ja huumorisoonega – see on elus väga tähtis.

Toitu lauale tõstes pole seegi vähetähtis, missugune laud välja näeb, see tähendab laudlina, nõude asetust jne. Evi Paat tõstab kapist välja valged ning tõmmupunased linad. „Valgega katame peielauad ja tumepunaste linadega sünnipäeva-, pulma- ja muud taolised lõbusad lauad. Pulmalauale on tegelikult lausa eraldi linad – südamed ääres ja puha,” naeratab Evi.

Polnud meil tol õhtupoolikulgi aega palju juttu ajada, sest üks pikk valge linaga laud vajas katmist. Jõudsime veel enne äraminekut küsida, et mis saab pärast elektrihinna tõusmist. Evi Paat ütles, et kõik tuleb rahulikult läbi mõelda ja siis otsustada, mida teha. „Ega ta lõbus olema saa nii meile, kes me siin süüa teeme, kui neile, kes söömas käivad,” oli Evi Paat mõtlik.