Eesti ja Venemaa vahelise piirilepingu puudumine on tekitanud olukorra, kus Eesti piir on Venemaa poolel nõuetekohaselt tähistamata ning seda võivad kogemata rikkuda isegi eestlastest või venelastest marjulised, rääkimata kaugelt tulnud vietnamlastest.

Huvilised võivad ise tulla Võrumaale Meremäe või Vastseliina valda vaatama, kuidas see meie piir tähistatud on. Metsast leiab vaid mõne üksiku sildi. Need on kas maha kukkunud või pole neid kunagi üles pandudki. Mõne puukese küljes on kollane paelake, sarnane, millega marjulised tähistavad metsast väljatuleku kohti. Niinimetatud Savisaare kraav, mida paarkümmend aastat tagasi hakati piiri tähistamiseks kaevama, on kinni vajunud ja võssa kasvanud. Pole siis ime, et Venemaale eksivad ära marjulised, matkajad ja muidu tervisesportlased, rääkimata kaugetest külalistest. Kui piir ei ole tähistatud, siis ei saa eeldada, et inimesed täpselt teavad, kuhu nad tohivad astuda ja kuhu mitte.

Viimasel ajal massiliselt üle piiri tungivad vietnamlased ei kujuta endast mitte niivõrd ohtu Eesti piirile või riigile, vaid kohalikele elanikele. Neile, kelle eest seda piiri tegelikult kaitstakse. Inimesed on näinud küla vahel luusivaid välismaalasi varemgi ning politsei ja piirivalve suudavad neid kinni nabida vaid osaliselt. Teine osa leiab kuidagiviisi tee Eestisse ja liigub siit edasi teadmata suunas. Selline teadmine kindlasti Meremäe rahvast ei  lohuta, sest inimesi saadab juba igapäevane oht mõne ilma loata Eestisse saabunud välismaalasega koduõuel kokku põrgata.

Kuni jätkub vietnamlaste massiline sissevool ja seda Venemaa poolelt ei suudeta tõkestada, tuleb kaaluda karmimate meetmete, näiteks piirile traataia ettetõmbamist. Euroopa Liit võiks oma elanikest niipalju hoolida küll, elagu nad siis kasvõi kõige kaugemas nurgas. Brüsselis, kus liidu juhid oma otsuseid teevad, on sellised juhtumid olematud, aga iga Brüsseli elanik võib ette kujutada, kui tema koduõuest saab ühel päeval illegaalselt maale saabunud välismaalaste läbisõiduhoov.