Õpetajate palga maksmise eest on pandud vastutus kohalikele omavalitsustele, ent mängureeglid kehtestab Vabariigi Valitsus, mistõttu on omavalitsused sattunud kahvlisse. Ideaalis peaks õpetaja palk olema riigi mure.

Enne õpetajate streiki õpetajate palgast suurt ei räägitud, mistõttu püsis palk aastaid muutumatuna. Poliitikud jagasid üha ilusamaid lubadusi ning õpetajate roll oli need lubadused ära kuulata, lõuad pidada ja edasi teenida. Palga suurus sõltus siis ning sõltub ka praegu omavalitsuste tahtest ja võimalustest. Suured ja rikkad omavalitsused saavad õpetajatele rohkem palka maksta, vaesemad ning väiksemad suudavad maksta vähem.

Kuigi keskvalitsus peaks maksma õpetaja palga pealt suuremat hüvitist vaesematele ning väiksematele, on võetud Eestis vastupidine suund – rohkem raha saavad riigilt kokkuvõttes need, kus on rohkem rahvast, raha ja õpilasi. Ja need, kes niigi raskustes, saavad riigilt vähem toetust. Nii on kujunenud olukord, kus Võrumaa väiksemad ja vaesemad vallad nagu Misso, Meremäe ning Mõniste peavad õpetajatele valla eelarvest peale maksma. Eestis armastatakse küll kritiseerida Lõuna-Euroopale antavaid abipakette, kuna seal on nii palgad kui ka inimeste elatustase kõrgemad kui Eestis, aga Eesti valitsus käitub hariduse vallas täpselt samamoodi: rikkamad saavad rohkem toetust kui vaesed. Pole siis ime, et väiksemad ja vaesemad omavalitsused kiiresti rahvast tühjaks jooksevad – see on olnud viimastel aastatel Eesti riigi teadlik poliitika. Haridus- ja teadusministeerium on küll lubanud, et põhikoolide sulgemine on selleks korraks lõppenud, aga õpetajate palgapoliitikas see lubadus ei kajastu.

Valitsuse äraspidine hariduspoliitika on viinud olukorrani, kus ühe või teise kooli tase sõltub täielikult omavalitsuse olukorrast. Koolist omakorda sõltub inimese edasine toimetulek. Kui oled sündinud omavalitsusse, kus haridust hinnatakse, oled õnnega koos, kui mitte, siis võid end juba varakult töötukassas arvele võtta. Kurb vaadata, kuidas valitsus süsteemselt töötuid koolitab.