Nagu öeldakse, iga uus on hästi unustatud vana. Eestis pandi valimispettusi toime juba esimese iseseisvuse ajal, kui Konstantin Pätsi juhitud diktatuurivalitsus korraldas 1936. aastal rahvahääletuse. Toonastest ajalehtedest pole tol ajal kehtinud vaikiva ajastu tõttu võimalik ühtegi objektiivset artiklit lugeda, ent nagu kirjutab William Tomingas oma raamatus „Vaikiv ajastu Eestis”, valmistas Mustvee alevi rahvahääletusaegne sekretär enne hääletuskastide avamist 100-lehelised pakid valimissedelitest, millele oli alla kriipsutatud „poolt”. Seejärel lasti sedelid enne häälte lugemist valimiskastidesse. Niisugused võltsimised toimusid mujalgi ühel või teisel viisil, sest võimumeeste poolt oli antud käsk, et poolthääled peavad saama rõhuva enamuse. Ainult Tartu linnas juhtus apsakas ja selgus vastuhäälte enamus. Ka Võrumaal juhtus äpardus, et kahes vallas pidi konstateeritama vastuhäälte enamust. Olgu öeldud, et rahvahääletus oli üks omapärasemaid Eesti ajaloos, sest see toimus täielikult valitsusvõimu kontrolli all ja vastupropaganda polnud mitte üksnes keelatud, vaid selle tegijaid karistati administratiivselt, see tähendab ilma kohtuta. Näiteks Riigi Teataja lisas 1936. aastast on toodud siseministri otsus: „Tagandada Misso vallavolikogu liige Siimeon Aasa kaaskodanike mõjutamise eest rahvahääletamisel vastu hääletama.”

Ühelt poolt tuleb Eestis 77 aastat tagasi toimunu tuttav ette, teiselt poolt võib öelda, et Eesti praegusel võimuladvikul on veel kuhjaga arenemisruumi. Ühelt poolt ei ole Eestis veel täiel määral kehtestatud vaikivat ajastut, sest ajakirjanikud võivad avaldada valitsuse kohta kriitilist informatsiooni. Teiselt poolt pole kogu võimutäius koondatud ühe erakonna kätte, näiteks Tallinnas on võimul opositsiooniline erakond ja europarlamendis esindavad Eestit nüüd Keskerakonnast välja visatud Vilja Savisaar-Toomast, Reformierakonnast välja visatud Kristiina Ojuland ning parteitu protestisaadik Indrek Tarand. Kõik pole veel kadunud.