Valimised öeldakse olevat demokraatia pidupäev, sest siis teeb kodanik oma ainuõige valiku ideede vahel, mille esinduskogusse pürgivad erakonnad, seltskonnad ja üksikkandidaadid on välja pakkunud.

Valimistele minnes on poliitilistel jõududel laias laastus kolm erinevat võimalust, kuidas valija tähelepanu endale võita. Võimulolev(ad) erakon(na)d rajab (rajavad) oma kampaania üldjuhul kokkuvõtete tegemisele lõppenud valimistsüklist, pakkudes mõistagi välja uued sihid eelseisvaks perioodiks.

Teine võimalus on tuua kandideerima suurem hulk uustulnukaid või siis poliitikas pausi teinud mehi-naisi, et nende abil rõhutada mõne seltskonna värsket vaadet, mis küll tihtipeale nii väga värske polegi. Kolmas viis silma paista on kõike ja kõiki valimatult sõimata, maha teha, et luua kujutelm, nagu oleksid omavalitsuses või riigis seni võimul olnud mingisugused ullikesed. Viimane tee valija tähelepanu võitmiseni on kõige lihtsam, sest kõike maha tehes ei ole vaja oma peaga mõelda, ise midagi välja pakkuda. Lõhkuda on alati lihtsam kui luua. Paraku võib suures lammutamise tuhinas aga juhtuda, et haiget saavad ka täiesti süütud inimesed.

Võru inimesed pole klikk

Lugesin 8. juuni Võrumaa Teatajas avaldatud ülevaadet Võru erakondade ja seltskondade ettevalmistustest eelseisvaiks valimisteks ning pidin kahjuks pettuma. Stiil, kuidas sotsiaal-demokraatide linnapeakandidaat Anti Allas on asunud Võru linna inimesi halvustama ja meie ühist tööd maha tegema, on solvav.

Mul on raske hinnata Anti Allase tööalaseid saavutusi Võru maavalitsuses, kuid ma tean väga hästi, kui pühendunult tehakse tööd Võru lasteaedades, koolides, huvikoolides, ettevõtetes, sihtasutustes, linnavalitsuses. Tean, kuidas läheb firmadel, mis annavad meie inimestele tööd, et Võrus ja Eestis tekiks vara, mida ühiseks hüvanguks ümber jagada.

Me ei ole siin mingisugune „klikk”, vaid lihtsad Võru inimesed, kellega linnapeakandidaat võinuks enne hinnangute andmist jõudumööda tutvust teha. Vahest saanuks siis mõnigi asi selgemaks.
Praegu aga jääb mulje, et Võru inimesed peaksid Anti Allase ees end justkui süüdlasena tundma. Kui Allas ütleb, et Võru linna sõiduteede olukord ajab teda oksele, siis kas võrulased peaksid tema ees vabandama, et me ei suutnud viimaste aastate majanduskriisist piisavalt ruttu toibuda? Rahapuudus ei peaks kedagi oksele ajama, saati siis poliitikut.

Sotside linnapeakandidaat võiks ometigi taibata, et nii nagu leib ei „kasva” kaupluses, vaid selle nimel tuleb inimestel tööd teha, nii tuleb ka teedeehituseks kulutatav raha esmalt teenida, osa sellest maksudena omavalitsuse, riigi või Euroopa Liidu eelarvesse koguda, et seda oleks võimalik meie ühiste eesmärkide saavutamiseks ümber jagada.

Sotsidel aeg järele mõelda

Kahju, kui omavalitsusjuhiks pürgiv inimene neid lihtsaid seoseid ei mõista, vaid tulistab puusalt: „Tehtagu!” Kahju, kui omavalitsusjuhiks pürgiv inimene on vaid talle teadaolevatel asjaoludel jõudnud järeldusele, et peale Okasroosikese lasteaia meil Võrus midagi muud head ei olegi. Raske on ette kujutada, kuidas kavatseb Anti Allas linnapeana vaadata otsa Sõlekese, Punamütsikese, Päkapiku lasteaia kasvatajatele, kokatädidele, kelle ta oma avaldusega automaatselt läbikukkunute hulka liigitas. Kuidas ta kavatseb suhelda koolide ja huvikoolidega, sihtasutustega, sotsiaaltöötajatega, kui nad kõik on noore võimunõudleja hinnangul teinud tööd, mis ei liigitu tema hinnangul isegi mitte rahuldavaks? Poliitik ei peaks oma võimujanus langema selleni, et hakkab lihtsaid tööinimesi solvama. Vahest on siin mõtlemiskoht ka sotsiaal-demokraatide jaoks, kelle ridades on kindlasti küpsemaid kandidaate Võru linnapea kohale.

Head võrulased, tahan teie ees sotside noore poliitiku rumalate avalduste pärast vabandada. Ei ole me sugugi nii valesti elanud, nagu ta ütleb. Üheskoos oleme läbi teinud nii paremaid kui ka halvemaid aegu, kuid, mis peamine, me oleme säilitanud oma eneseväärikuse ja usu, et ka kõige pimedama öö järel saabub uus päev.

Head lähenevat võidupüha ja kaunist suve!