Reformierakonna Võru piirkonna juhatuse liige ning europarlamendi saadiku Kristiina Ojulandi nõunik Anu Kikas andis Võrumaa Teatajale avameelse intervjuu, millest koorus välja mõte, et Reformierakonnale oleks vaja alternatiivi. See alternatiiv pole vajalik mitte niivõrd Reformierakonna vastastele, vaid liberaalse mõtteviisiga inimestele endile, kelle positsioon ühiskonnas kipub vastastele alla jääma. Nimelt on Eestis taas üle mitmekümne aasta pead tõstmas sotsialistid, kes võimule tulles võivad kõik senitehtu pea peale pöörata. Praegu näitavad kõik märgid, et Eestit ootab ees vasakpööre ja keegi ei tea, kui kaua vasakpoolsed Eestit valitsevad. Isegi kohalikel valimistel on sotsidel väga tugevad šansid võimule tulla.

Vasakpoolse maailmavaate edu taga pole niivõrd sotside tubli töö, vaid Reformierakonna poliitikute tegutsemine liberaalse ilmavaate hävitamise nimel. On juba üldteada tõde, mida keegi avalikult kahjuks välja öelda ei julge, et Andrus Ansip on muutunud erakonnas diktaatoriks, kes peab esmaspäeviti oma alluvatele monoloogi ega taha kellegi teise arvamust kuulda. Pärast Luksemburgi peaministri Jean-Claude Junckeri tagasiastumist saab Ansipist kõige kauem võimul olnud valitsuse juht terves Euroopa Liidus. Ühelt poolt on see suur tunnustus, teiselt poolt aga kaasneb sellise positsiooniga vastutus. Kui vastab tõele Kristiina Ojulandi väide, et Reformierakonna allakäik algas Andrus Ansipi esimeheks saamisega, siis on Ansip otseselt sillutanud teed sotside ja Keskerakonna võidukäigule.

Öeldakse, et kriisid võivad tabada igaüht, aga tugevust näitab see, kuidas kriis lahendatakse. Reformierakond on küll üles ehitanud tugeva kaasaegse organisatsiooni, aga kahjuks pole see võimeline kriisi lahendama. Näiteks Silver Meikari paljastuse möödunud aastal oleks saanud pöörata erakonna tugevuseks ja seeläbi erakonda puhastada ning saada veel tugevamaks. See võimalus jäeti kasutamata, nii nagu nüüd tugeva naispoliitiku Kristiina Ojulandi esilekerkimine.