Kooliaeg on jälle alanud. Olen pannud tähele, et lapsi pole enam nii palju näha, kui oli mõned aastad tagasi. Eesti aga vajab oma lapsi. Kas oleme ikka teinud kõik selleks, et meie lapsed jääksid koju?

Uued andmed, mida on esitanud Ameerika biokeemia ja molekulaarbioloogia ühing, näitavad, et peaaegu üks viiendik USA teadlastest kavatseb lahkuda riigist, et jätkata oma teadustööd ülemeremaades, põhjuseks see, et USA ei rahasta piisavalt nende uurimistööd. Seega on neil ajude äravooluga nagu meil Eestis.

Tänu sellele, et USA on meid toetanud läbi aastakümnete – kuni meie ühinemiseni NATO ja Euroopa Liiduga, elame me vabas Eestis. Muidugi tuleb meil taluda Venemaa varju ja ma usun, et diplomaatia ei suuda kunagi panna Venemaad aktsepteerima meie olemasolu vaba riigina.

Kui võrrelda Venemaad suure kortermajaga, kus ta peab oma korterisse jõudmiseks läbima ühe võõra koridori – milleks on Läti, Leedu või Eesti ehk need riigid, mille kaudu pääseb mereni –, siis saame aru, miks Venemaa ei taha meid tolereerida.

Jaapan asub teisel pool Venemaad ja on samuti pindalalt väike. Nendegagi on Venemaal probleeme. Ent Eestil ei ole Jaapani võimsust enda kaitsmiseks.

Eestlased on alati olnud vastu väljastpoolt tulijate sekkumisele ja mõjutustele. Nad astusid vastu nõukogude mõjudele, mis soovisid hävitada eesti kultuuri 50 aasta jooksul. Praegu ollakse veelgi tugevamini vastu lääne mõjudele, näiteks inglise keele tungimisele meie keeleruumi. Lääne mõjud on isegi salakavalamad ja hukutavamad.

Eestlased, kes lahkuvad kodumaalt, ei hoia enam oma keelt elavana ja sellega pööratakse selg ka rahvuslikule kultuurile. Nad soovivad nii kiiresti kui võimalik assimileeruda uue asukohamaa rahva hulka. Seda teevad ka nende lapsed.

Meie, kes me sattusime võõrsile Teise maailmasõja tormituultes, kasvasime üles teadmisega, et oleme eestlased. Teadmisega, et meie vanemad olid sunnitud Eestist põgenema ja et see maa on igaveseks kadunud. Kadunud kommunistidele. See olenes meist endist, kas me säilitasime eesti keele ja kultuuri, vaatamata sellele, et meil polnud usku selle väikese riigi pääsemisse kommunistide küüsist. Ent Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega muutus kõik. Äkki polnud meie, väliseestlased, enam need, kes Eesti lootuse vabanemisele pidid täitma, sest Eesti vabanes ilma meietagi! Muidugi oli selles palju ka meie tööd ja vaeva, sest me andsime maailmale 50 aasta jooksul teada, millises olukorras meie kodumaa on. Nii on Eesti jälle maailmakaardil Läänemere ääres, kus ta on 7000 aastat asunud.

Minu vanemad põgenesid Eestist 1944. aastal, sest nad olid sunnitud seda tegema. Need, kes lahkuvad praegu, teevad selle valiku vabatahtlikult. Selles on suur erinevus. Muidugi usuvad paljud, et nad lahkuvad ajutiselt, teenivad raha ja tulevad tagasi. Ent paljud võtavad kohe oma perekonna kaasa ja jäävadki võõrsile. Kui tahame, et kaasmaalased Eestist ei lahkuks, peame muutma keskkonda, kus me elame. Peame toetama noori perekondi. Me peame toetama nõrgemaid, et nende põhivajadused oleksid tagatud. Vanurid peaksid oma elu lõpuaastad saama elada väärikalt.

Maailm vananeb. Kui me ei suuda hoida ära Eestist lahkumist, siis peaksime suutma muuta meie elu siin nii toredaks, et siia tahetakse tulla tagasi. Homme.