Menu

.      

Pruutide aeg

Jüri Pino ajakirjanikKahetsusväärselt ei olnud mina see mees, kes purtsas välja lennuka väljendi: ma tahan ka pruut olla!

Kuigi tahtnuks. Hästi kõlab. Lugu aga oli hoopis nii, et selle laskis käibele üks mitte just võõras tütarlaps. Nimelt juhtus tema vahetama oma mobiilioperaatorit. Viskas üle, et iga arve kõlab nagu ähvardus: võlgnete meile ja et magusaid pakkumisi tehakse ainult uutele liitujatele. Umbes nagu narkodiilerid pidada esimese doosi tasuta andma, need, kes juba nõela otsas, ostavad ju niikuinii.
Seepeale muutus tütarlaps äkki väärtuslikuks. Seni arvete ja ähvardustega suhelnud putka helistas ja hakkas uurima, et miks ometi, me oleme ju nii innovaatiline, me oleme nii palju e-teenuseid leiutanud ning riigile maha parseldanud, miks te ometi meie mant tahate ära minna, me oleme ju nii kõvad? Siis tütarlaps ütleski: „Ma tahan pruut olla.” Et räägitaks mesijuttu, toodaks kingitusi, tehtaks ette ja taha ja välja ning üleüldse pandaks tähele. Lubataks maad-ilmad kokku, tähed taevast alla tuua, kätel kanda. Nagu see vist ikka käib või vähemalt käis.

Oktoobri keskpaigani – millalgi siis need kohalikud valimised on – oleme me kõik pruudid. Targad, head, toredad, Neile parimad. Ilusad oleme kõik muidugi ka. Isegi mina. Arvutud isikud poevad või nahast välja, ajavad rinna ette, puhuvad ennast täis, et ainult meie kätt, see tähendab häält, saada. Pole parata, aga mingi sarnasus näib siin olevat. Seetõttu ei peaks ka pahaks pandama, kui meie, hääletajad, käituksimegi nagu pruudid. Või lihtviisiliselt nagu naisterahvad, kellele kamp mehepoegi üritab keelt ja lusikat kõrva ajada. Mis teeb üks sihuke naisollus? – Loomulikult naudib olukorda. Paneb poisse hüppama, igasugu lollusi tegema ja õelutseb muidu nii, et mustab. Eks kõik ju tea: sõna „õelus” tuleb sõnast „õde” …

Ühe sõbraga – ma ei mõtle välja! – juhtus lausa nii kole lugu, et: mine kõrvallauda ja anna kõige tätoveeritumale kollile molli! Õnneks oli poisil siiski natuke mõistust peas.

Nii. Aga kuidas selline kiuslik käitumine siis vahvasse poliitikamaailma üle kanda, tekib küsimus. Muidugi võib kandidaatidega kohtuma minna. Ebamugavaid küsimusi esitada või lihtsalt nägu täis sõimata. Jällegi, kuskil lõunas oli laadal parteide telke üles pandud, kohalikud käisid ja ütlesid näkku kõike, mida arvasid. Hästi ei arvanud keegi. Ent see jääb kuidagi nõrgaks. Ilus ka pole. Me oleme kõik ainult inimesed ja, ükskõik, mis üksteisest ka mõtleme, võiksime viisakaks jääda. Pruudid ju ka ei sõima. Pruudid panevad proovile, nagu juba märgitud.

Õnnetus ühe kandideerija man on, et ega teda olegi millegagi järele katsuda. Tema on samamoodi meelest ära kui üks naistevalus meesterahvas. Suhteliselt süüdimatu tegelane, kes ongi valmis rääkima täpselt seda, mida kuulda tahetakse. Ikka kõike rohkem. Lasteaedu, teid, investeeringuid, maksuvabastusi, mida tahes. Ärarääkimisel teksti ei valita. Ainult et eesmärk paistab liigagi hästi silmade kiimalisest kilast. Korralik neiu hoiab sellistest pigem eemale.

Midagi ikka nagu peaks tegema. Eks mulise ju niinimetatud kanalüütikud pidevalt, kuidas eesti rahvas ei tunne huvi poliitika vastu ja seetõttu saadabki ennast valitsema igasugu udusid. Mina mõtlesin. Mõtlesin välja. Pigem võiks kiusata hoopis riigikogujaid. Eks ole ju nemadki parteilased, eks ole tarkpead ju vabariigi taastamisest alates soigunud, et ärge valige inimest, vaid erakonda. Ja nemad juba on võimul. Neid ei ohusta 2015. aasta märtsini, Riigikogu valimisteni miski. Neil pole praegu vaja luisata. Kui te pole tähele pannud, siis riigikoguja on taandamatu, kuni ta just kriminaalkuritegu ei soorita. Ta võib vabalt vahel ka valija soovile vastu tulla.

Niisiis oleks ehk lõbusam järele vaadata, kes see sinu riigikoguja sinu valimisringkonnas on – mul, tuleb välja, on kaheksa tükki lausa – ja näiteks kirjutada talle. Et kallis mees/naine, ma küll sinu poolt viimati ei hääletanud, aga mõtlen nendel kohalikel valimistel sinu erakonna peale suhteliselt heasoovlikult, kui sa võtaksid seal Toompeal teha seda või toda. Ettepanekut, arupärimist, teema võib ju igaüks ise välja mõelda.

Mind näiteks huvitaks, et mis on Eestil sinna Süüria kodusõtta asja? Las tõuseb püsti ja nõuab välisministri nämmutamist. Aga eks igaühel meist pigista king ise kohast. Peaks proovima. Väike koopia kirjast vastava erakonna peasekretärile ka … võib-olla siis vähemalt vastatakse. Et poliitiline olukord on ärev ja midagi teha ei saa. Noh, siis häält ka ei saa!

LOE VEEL

20 PÄEVA ENIMLOETUD