See, et seakatk on Eestis kodusigadel levinud kiiremini kui Lätis, on häbiasi. Veel suurem häbiasi on, et süüd katku levimises püütakse veeretada jahimeestele.

Jahimeeste pahameel katku leviku tõkestamise osas on õigustatud. Möödunud aastal oli selge jutt, et Eestis piiratakse metssigade küttimist, et sigu mitte liikvele ajada ja katku vähem levitada. Oli lootus, et sead surevad niisama metsas maha ja kodusead jäävad puutumata, kui järgida hoolikalt hügieeninõudeid. Valgevenes talitati vastupidi – metssigu hakati massiliselt küttima, mis pani sead liikuma ja haigus levis kiiresti üle piiri Leetu ja Lätti. Eestis püüti Valgevenes tehtud vigadest õppust võtta. Kui oli otsus, et sigade küttimist piiratakse, siis jahimehi süüdistada väheses sigade küttimises on selge häbematus.

Katku leviku tõkestamise puhul torkab silma erakordselt suur rumalus ja küündimatus. Kõigepealt algavad jamad sealt, et vastutus on jagunenud Tallinna ja Brüsseli vahel. Eestis koostavad ametnikud aruandeid, mille põhjal tehakse korraldused Brüsselis, Euroopa Komisjoni tervise ja tarbija peadirektoraadis (LG SANTE), mida juhatab endine Tšehhi keskkonnaminister Ladislav Miko.

Brüsselis on kehtestatud küll ridamisi piirangutsoone vastavalt katku levikule nii metsas kui farmides, aga sellest on haiguse leviku tõkestamiseks olnud vähe abi. Nii näiteks vedasid ja ilmselt veavad maaeluminister Urmas Kruusele alluva riigiettevõtte AS Vireen sõidukid katku surnud sigu mööda Eestit ringi, nii et läga lendab igale poole laiali. Selline teguviis põhjendab asjaolu, et katku on leitud farmides, mille lähedusse pole haigestunud metssead veel üldse jõudnudki. Mitme farmi juhid juba seostavad katku levikut riigiettevõttega, sest haigestumine toimus vahetult pärast AS Vireen auto külastust. Kokkuvõttes on tegemist puhtalt riikliku katku levitamisega, mille eest oleks ilus ametnikud vastutusele võtta ja ministril amet maha panna. Selle asemel jätkub neil veel jultumust süüdistada jahimehi.