ARVAMUS Kas uus eksperiment maksumaksja kulul?

Helen Rives kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja kantsler

ARVAMUS Meie riigil on jälle üks plaan, aga kas ka läbimõeldud? Kavas on värvata ametnikke, kes asuksid politsei- ja piirivalveameti tehtud trahvi- ja menetluskulude nõudeid sisse nõudma. Olukorras, kus ühiskonnas on niigi nurisemist liiga suure riigiaparaadi pärast, soovitakse seda veelgi paisutada. Avaliku teenistuse read kasvavad jälle hoolimata sellest, et riigieelarve on väike ja iga kokkuhoiumeede on teretulnud. Praegu tegelevad politseinõuete sissenõudmisega vabakutselised kohtutäiturid ja nii juba 22 aastat. Maksumaksja raha sellele ei kulu – tasu maksavad kohtutäiturile võlgnikud.

Põhjendusena tuuakse esile võimalus kasutada ära olukorda, kus riigi infosüsteeme asutakse uuendama. Kas nii ongi, et ilma statistika ja tervikvaatelise analüüsita lõhutakse kirvemeetodil olemasolev täitemenetluse süsteem ja lihtsalt katsetatakse uut? Äkki õnnestub? Aga kui ei õnnestu? Mõistlik oleks ajakohastada praegu toimivat ja hoida kokku riigi raha, või ei ole see enam moes?

Lõhume ja pärast vaatame, mis saab

Tegemist on ametkondlikust vajadusest tekkinud plaaniga ja vähemtähtsaks peetakse selle mõju olemasolevale täitesüsteemile kui tervikule. Täpselt viis aastat tagasi ehk 2019 oli kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koda riigi esindajatega sama laua taga sama teemaga. Tookord pääses mõistus võidule, sest arvutused ei kinnitanud idee õigsust.

Siis planeeriti tarvilikeks IT-arendusteks ja lisanduva tööjõu värbamiseks kaheksa miljonit eurot. Riik usub, et raha teenitakse laekuvatest trahvidest tagasi. Tõepoolest, ehk 20 aasta pärast, kuid selle aja jooksul on kindlasti vananenud ka praegu loodavad infosüsteemid ja ring algab otsast peale. Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koda võiks saada kaheksamiljonilise investeeringu ühtse infosüsteemi loomiseks. Kohtutäiturid loovad aga infosüsteeme ja maksavad oma töötajatele palka paraku vaid võlgnikelt sissenõutud tasude eest.

Maksumaksja tasub oma taskust

Nüüd riik kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja kui asjaomasega enam sisulist arutelu ei algatagi, vaid ametkondades kulutatakse kaheksa miljonit eurot IT-arenduste tarvis ning lisaks kulub maksu- ja tolliameti uue töötajaskonna värbamiseks, koolitamiseks ja palgafondiks, mille suurust praegu veel teada ei ole. Kulud kaetakse maksumaksja taskust, ilma küsimata. Uuringute kohaselt on umbes kümme protsenti elanikest võlgu. Kas tõesti peab kogu ühiskond kinni maksma kümne protsendi probleemide lahendamise riigieelarvesse kogutud rahaga?

Isik, kes on saanud politseilt trahvi, on sooritanud õigusrikkumise. Kui ta saadud trahvi vabatahtlikult ei maksa, nõuab riik selle sisse nii-öelda soodustingimustel. Sisuliselt ilma tasuta, ajades käe maksumaksja rahakotti. Kuidas see maksumaksjale meeldiks? Teeme liikluspättide elu hõlpsamaks, aga elatisvõlgnikke pigistame edasi?

Kuuldu järgi soovitakse muudatusega saavutada nõuete täitmisel kohtutäituritest paremaid tulemusi, riik saaks rikkamaks ja teenus muutuks võlgnike vaates soodsamaks. Võlgnik aga jääb ikka võlgnikuks ja sellest staatusest vabanemiseks ei oma mingit tähtsust, kas sissenõudjaks on kohtutäitur või riik: võlgnik on ühtmoodi makseraskustes nii riigi kui ka kohtutäituri ees.

Kuhu jääb arutelu?

Muidugi annab kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koda endale aru, et reformi tulemusena kaotab osa praegustest kohtutäituritest oma töö, sest politsei nõuded moodustavad umbes 65 protsenti täitmisel olevate nõuete kogumahust. Aga see ei ole praegu üldse mitte peamine. Põhiline on, et plaanitav reform ei ole lõppkokkuvõttes riigile soodsam, selle tulemusel ei ole nõuete täitmine efektiivsem. Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja hinnangul ei ole reform põhjendatud, on ennatlik ning ei põhine tasakaalustatud analüüsidel. Leiame, et ühtegi probleemi ei saa lahendada ühekülgselt ning maksumaksja koormamise asemel on tõstatatud probleemide lahendamiseks muid ning odavamaid võimalusi.