Menu

Lugeja küsib Kuidas kaitsta Eestit esimesest meetrist?

  • Kirjutas Võrumaa Teataja


Kaitsevööndist parema visiooni saamiseks tasub uurida juuresolevaid pilte, kus halliga kujutatu on betoonist ja roheline looduslik keskkond. Tumeroheline kujutab endast mullakuhilikku, et maskeerida ja punkrit kaitsta.


Rõuge valda ei ole siiani informeeritud sellest, et valla territooriumile hakatakse punkreid ehitama. Eilsel volikogul ei osanud vallavanem veel midagi selle kohta öelda. Valda pole siiani informeeritud. Meedias on info selle kohta, et punkreid juba ehitatakse, mitu korda läbi jooksnud.

Alles 24.01.2024, on valla esindajatel sellel teemal kohtumine riigi esindajatega. Riik on oma kaitsehulluses ületanud igasugused piirid.

Kohalikku valda ja selle inimest käsitletakse kui oma vara ja sellele tuleb avalikkuse tähelepanu pöörata. Veel kord rõhutada, et demokraatlikus ja euroopalikke väärtusi hindavas Eestis nii ei tehta. 

Tervitades Anneli Luisk Rõuge vallavolikogu liige, majandus- ja arengukomisjoni liige


Kuidas kaitsta Eestit esimesest meetrist? 

Kaido Tiitus kaitseministeeriumi kaitsevalmiduse asekantsleri nõunik

Eesti peab olema kaitstud esimesest meetrist, seetõttu vajame ka füüsilisi kaitserajatisi Eesti, Läti ja Leedu piiril, et muuta need turvaliseks ka sõjalises mõttes. Kuidas seda teha, selleks alustab kaitseministeerium kohalike kogukondadega arutelusid juba lähinädalatel.

Hiljuti Balti kaitseministrite kinnituse saanud kaitsevööndi teemast on kõlama jäänud eelkõige 600 punkrit, tegelikult on kaitsevööndi algatus aga mõnevõrra mitmetahulisem, hõlmates peale kaitsetugipunktide ka paarikümmet ladustamisala kindlustuselementide, niinimetatud draakonihammaste ja lõiketraadi rahuaegseks hoiustamiseks.

Oleme näinud erinevaid hinnanguid, kui kiiresti suudab Venemaa oma relvajõud üles ehitada, praegune aeg on meie võimalus ja see tuleb targalt ära kasutada. Kaitserajatiste eesmärk on suurendada meie kaitsevalmidust ja seeläbi vältida sõjalist konflikti piirkonnas. Teeme seda selleks, et Eesti inimesed saaksid end turvaliselt tunda. Lähtume põhimõttest, et Balti riigid on üks operatsiooniala ja seetõttu on igati mõistlik ehitada kaitserajatised ühiselt koos Läti ja Leeduga koordineerides, et vältida võimalikke lünki.

Rahuajal lõhkematerjali piirile ei paigaldata

Ukraina kogemus näitab, kuivõrd efektiivsed on lihtsad tõkestusmeetmed vaenlase soomusmanööverüksuste seiskamiseks. Meil ei ole plaani rajada lõputuid kaevikute jadasid, vaid täpselt paigutatud kaitsetugipunktide süsteem, mis keskkonnatingimusi arvestades vaenlase üksused ummikusse suunab, et need seejärel hävitada.

Punkrite ehitamiseks alustame läbirääkimisi kohalike kogukondadega, väljakäidud arv 600 on orienteeriv ja need punkrid, mida rahuajal valmis ei saada, tuleb ehitada ja paigaldada siis, kui kriis on juba ukse ees.

Siinkohal tulebki rõhutada, et rahuajal ei paigutata kaitsevööndisse ei miine, lõiketraati ega niinimetatud draakonihambaid, seal liikumine on jätkuvalt turvaline ning suures osas ka vaba. Plaanis ei ole ka punkreid eraldada taraga, küll aga on need plaanis lukustada.

Tugipunktid rajame nii kagusse kui ka kirdesse, täpsed asukohad on selgumas lähiajal. Planeerimistegevus selles osas käib samal ajal koos läbirääkimistega.

Kaitserajatiste puhul paigutatakse elemendid maastikule hajutatult, arvestades nii vastase võimalikku tegevust kui ka keskkonnaanalüüsi tulemusi, samuti kaitseväe üksuste lahinguplaani.

Näeme, et kogukondade roll saabki siin protsessis olla suurem kui näiteks harjutusvälja puhul, kus paindlikkus pole sel määral võimalik.

Punkrid on nagu maakeldrid, ümbrus valdavalt senisel kujul kasutatav

Majutuspunkrid hakkavad valmides sarnanema pigem maakeldritega, sulandudes nii üsna hästi kohaliku maastikuga. Ühes tugipunktis on umbes 15 „maakeldrit” ja see asetseb hajutatult umbes ruutkilomeetri suurusel maa-alal. Majutuspunkrid on umbes elutoa suurused, 35 m2, ja peavad mahutama jaosuuruse üksuse, kümme sõdurit koos nende varustusega.

Rahuaja tingimustes ehitatakse kaitsevööndi elemendid valmis põhimõttel – „sinna kuhu võimalik, nii palju kui võimalik ja nii kiiresti kui võimalik”. On mõeldav, et mõni punker on maaomaniku poolt rahuajal kasutatav muulgi otstarbel, kuid siiski tuleb meeles pidada, et kaitseväel peab olema võimalik neid igal ajahetkel kasutusse võtta, ja seda ka aeg-ajalt toimuvate õppuste käigus.

Kaitsevööndi alal paiknevad teed, metsad, põllud ja kõik see, mis jääb „maakeldrite” vahele – jääb täpselt nii, nagu seni on olnud, senisel kujul kasutatavaks ja läbitavaks.

Praegu oleme protsessi alguses, seetõttu ei saa veel öelda ka, kuhu täpselt tugipunktid ja punkrid tulevad. Kaitseministeeriumi eesmärk on jõuda kokkuleppele maa kasutamise osas – kas see on müük või kasutusrent, sõltub läbirääkimistest maaomanikega.

Oluline on rõhutada, et mitte midagi ei juhtu maaomaniku nõusolekuta. Alanud aasta kulub peamiselt planeerimisele, loodame selle aasta teises pooles koostöös riigi kaitseinvesteeringute keskusega valmis jõuda ka näidispunkriga, et seda siis avalikkusele ja kohalikele tutvustada.


Artikli autor Kaido Tiitus on kolonelleitnant reservis, kes reservväelasena on Kaitseliidu Lõuna maakaitseringkonna pealiku abi ametikohal. Tegevteenistuses olles tegutses ta erinevatel ametikohtadel 1. jalaväebrigaadis, kaitseväe akadeemias ja 2. jalaväebrigaadis. Viimane ametikoht enne reservi arvamist oli Kaitseliidu Tartu maleva/Lõuna maakaitseringkonna pealik.

ARVAMUS