Osa kohalikke on Antslasse erihooldekodu rajamise vastu

Võrumaale Antslasse Karjasoole rajatakse psüühilise erivajadusega inimeste hooldekeskus, kuid osa kohalikke on selle vastu, kirjutab Eesti Päevaleht.

Kahe aasta eest juulis saatis sotsiaalministeerium Võru maavalitsusele kirja teatega, et ministeerium jätkab üleriigilist erihoolekandeteenuste ümberkorraldamist psüühilise erivajadusega inimestele. Ministeerium palus kohalikelt omavalitsustelt abi erihoolekande taristu arendamiseks sobivate asukohtade leidmiseks oma kogukonnas. Võru kohalikest omavalitsustest olid nõus sellega tegelema Antsla, Rõuge ja Võru.

Antsla nõustus, sest Antsla tervisekeskus osutab juba praegu teenuseid psüühilise erivajadusega inimestele, pealegi said Vana-Antsla kutsekeskkoolis õppida erivajadusega noored.

Leht kirjutab, et rahvakoosolekul, kus erihooldekodu rajamise plaane tutvustati, läks tuliseks. Vallavanem Merike Prätz sõnas, et mõned osalejad ei soovinudki teemat arutada ega kuulata vastuseid küsimustele.

"Meid ei kuulatud," sõnas Prätz. "Öeldi moonutatud või lausa valesid väiteid ja ma ei saanud neid ümber lükata, sest mind ega volikogu esimeest ei kuulatud, pidevalt segati vahele."

Kõige suurem pettumus ja etteheide rahva poolt on see, et valda tuuakse palju võõraid inimesi, kellel puudub igasugune varasem kokkupuude Antslaga.

Tüli on kandunud ka sotsiaalmeediasse. Facebooki on loodud leht "Hoolime Antslast".

"Etteheide on see, et kohaliku rahvaga ei ole asja arutatud," kirjutavad lehele grupi esindajad. "Suurusjärgus 100 000 eurot kulutatakse hooldekodude juurde viiva tee ehitamiseks (sellise arvu ütles vallavanem välja ka koosolekul), samal ajal on valla teed hooldamata. Rahva arvamust ei ole selliste otsuste langetamisel küsitud. Kõige suurem pettumus ja etteheide rahva poolt on see, et valda tuuakse palju võõraid inimesi, kellel puudub igasugune varasem kokkupuude Antslaga. Samas on meil oma inimesed, kes on aastaid ilma abita oma intellektipuudega lapsi hooldanud. Emad soovivad tööle minna, aga rahapuuduse tõttu pole päevahoidu nende lähedastele."

"Ma saan aru, et neil pole selliste inimestega kokkupuudet. Siis tekivadki hirmud," sõnas Prätz. Ta nentis, et tema töö ongi nüüd jagada selgitusi selle kohta, mis toimuma hakkab, et ka hirmud leebuksid.