Politseinikud jätavad enda ründamisest teatamata

Vaid veerand patrullpolitseinikest vaevub teatama kõigist enda suhtes toime pandud rünnakutest, mis karistusseadustiku kohaselt on kriminaalkuritegu, kirjutab Postimees.

Pealkirja "Korrakaitsepolitseiametnike vastu suunatud rünnete mõju" kandva sisekaitseakadeemia lõputöö jaoks küsitleti 391 korrakaitsepolitseinikku, mis on umbes kolmandik kõigist Eesti patrullpolitseinikest.

Selgus, et vaid veidi vähem kui veerand (23,8 protsenti ehk 93 ametnikku) neist teatas hiljem kõigist enda suhtes toime pandud rünnakutest.

24,3 protsenti ehk 95 ametnikku ei ole pidanud vajalikuks teatada ühestki nende vastu toime pandud ründest. Seda põhjusel, et nad on enamasti suutnud konfliktolukorra ise lahendada. 38,4 protsenti vastanuist tunnistas, et andsid teada vaid osast rünnetest.

20 ametnikku (5,1 protsenti) jätsid teatamata rünnakust, mis rikkus nende varustust ja vormiriietust. Kolm politseinikku jätsid teatamata ründest, mille tõttu olid nad hiljem sunnitud võtma haiguslehe. 19 politseinikku (4,9 protsenti) jätsid teatamata ründest, kus nad said küll kehalisi vigastusi, ent need ei vajanud hilisemat arstiabi.

Rünnetest teatamata jätmise põhjused on erinevad. Näiteks mainiti sageli, et löömistest ja politseinike pihta sülitamisest ei teatata üldjuhul seetõttu, et nende rünnetega lihtsalt ei tegelda või siis jääb alustatud kriminaaluurimine märkimisväärse tulemuseta.

72 ametnikku (18,4 protsenti vastanuist) leidis, et kriminaalasju lõpetatakse liialt kergekäeliselt, 63 ametnikku (16,1 protsenti) pidas aga hilisemaid karistusi liialt kergeks. 44 vastajat (11,2 protsenti) märkis, et juhtkond ei paku neile kui kallaletungi ohvrile mingit tuge.

Lisaks olevat mitmed solvamised toimunud tunnistajate juuresolekuta ja nii olevat selle hilisem tõendamine politseinike arvates keeruline.