Riigikogulane vastab vaeste abistamise kohta

KÜSIMUS–VASTUS • Seekordse küsimuse esitamisel saime inspiratsiooni peaminister Andrus Ansipilt, kes pareeris Riigikogu infotunnis madala lastetoetuse küsimust sõnadega, et pelk raha andmine vaestele kahjustab paljudel juhtudel nende seisundit, kuna selle eest ostetakse alkoholi. Ehk sisuliselt väitis Ansip seda, et vaestele ei ole mõtet raha anda, sest nad joovad selle paljudel juhtudel lihtsalt maha. Kuid mida teha Eesti 63 000 absoluutses vaesuses elava lapsega, keda ju ometigi joomarluses süüdistada ei saa? „278-eurone alampalk, 300-eurone pension ja 19-eurone lastetoetus – kõik see kokku ongi vaesus, millest Eesti järgmistel valimistel välja peab rabelema,” leiab Heimar Lenk, kelle arvates on lahenduseks valitsusevahetus. Loe, mida arvavad asjast teised Kagu-Eesti riigikogulased!

Küsimused: 1. Peaminister Andrus Ansip ütles, et vaestele pole mõtet raha anda, sest nad joovad selle maha. Mida teie sellest ütlusest arvate, kas nõustute sellega või mitte ja miks? 2. Värskete uuringute kohaselt on Eestis 63 000 absoluutses vaesuses või vaesuseriskis elavat last. Kuivõrd nende puhul ei saa tuua argumenti, et nad lihtsalt jooks neile antava raha maha, siis mida tuleks teie arvates teha selleks, et neil oleks juba lähemal ajal võimalik kõht korralikult täis süüa ja soojas toas magada? Palun tehke konkreetsed ettepanekud.

Valdo Randpere (Reformierakond): Ansip nii ei öelnud. Olin ise kohal ja kuulsin, mida ta ütles. Samas on kindlasti põhjust suhtuda skeptiliselt otseselt raha andmisse puuduses vaevlevatele lastele, sest siis on risk olemas, et see raha ei jõua abivajajateni. Muidugi on kurb, kui lapsed elavad vaesuses. Samas, kõige esmane vastutus nende käekäigu eest lasub laste vanematel. Riik peab kindlasti aitama neid, kes ennast ise kuidagi aidata ei suuda. Ka lastetoetused tuleks kiiremas korras muuta vajaduspõhisteks. Maksta tuleks mitte pisikesi summasid kõigile (ka neile, kes seda abi absoluutselt ei vaja), vaid tuleks tõeliselt toetada neid, kes otseselt sellist abi vajavad.

Tarmo Tamm (Keskerakond): Peaminister on oma väljaütlemistes kaotanud viimasegi reaalsustaju ja siin võib järjekordselt märgata tema ülbust. Väga rumal on arvata, et kõik vaesed on samal ajal ka joodikud. Vaeste hulgas on palju haritud ja korralike elukommetega inimesi, kes on kahjuks jäänud elu hammasrataste vahele.

Selline suur absoluutses vaesuses elavate laste arv on häbiks kogu Eesti riigile ja on tõestuseks, et senine poliitika on olnud väga ebaõnnestunud. Probleemi lahendus on lihtne – tuleb taastada kohalike omavalitsuste tulubaas ning lisaks tasuta toidule põhikooliosas tuleb seda laiendada gümnaasiumiosale ja lasteaedadele. Kohalikud omavalitsused teavad kõige paremini, millistes peredes on probleeme ja suudavad neid peresid kõige paremini toetada.

Kalvi Kõva (SDE): On sügavalt kahetsusväärne, et peaminister sel moel Riigikogu kõnetoolist tuhandeid Eesti inimesi solvas. Eitamata tõsiasja, et alkoholism on paljudes peredes probleem, on ikkagi tegu äärmiselt meelevaldse ja valitsusjuhile sobimatu seisukohavõtuga. Toimetulekupiiril ja alla selle elavad meil täna väga paljud tublid ning lasterikkad pered, samuti pered, kus reeglina ema, aga vahel ka isa kasvatab üksi last või mitut last. Ja on teada, et puudust ei kannata meil üksnes need pered, kus vanemad või üks vanem on töötu, vaid ka inimesed, kes saavad miinimumpalka või pisut enam.

Sotsiaaldemokraadid on aastaid seisnud selle eest, et vaesuses perede olukorda leevendada. Olen veendunud, et lastetoetuste kolmekordistamine teeb kümnete tuhandete perede ja seal sirguvate laste olukorra kergemaks. Oleme andnud Riigikogu menetlusse eelnõu, mis lubab puuduses peredele maksta korraga nii toimetuleku- kui ka lastetoetust. Praegune kord jätab raskustes pered sisuliselt lastetoetusest ilma. Oleme teinud ka ettepaneku, mis kohustab riiki maksma täiendavat lastetoetust neile lastele, kelle töötud vanemad ei saa töötuskindlustushüvitist ega töötutoetust. Ja loomulikult on mõistlik toetada lapsi ka otse, kas siis tasuta koolitoidu, huviringi, lasteaiakoha või mõne muu teenuse kaudu. Praegune koalitsioon räägib juba pikki aastaid vajaduspõhisest laste toetamise vajadusest, kuid pole selles suunas sammugi astunud.

Urmas Klaas (Reformierakond): 1. Meedia on tsiteerinud peaministrit ebatäpselt. Selliselt ta end ei väljendanud. Öeldakse, et oma kõrv on kuningas: kuulsin peaministri väljaütlemist väga selgelt ja tema mõte oli, et vahel on sotsiaalsed probleemid seotud ka alkoholismiga. Sellisel juhul võib alkoholi küüsis vaevleja kätte rahaandmine tähendada seda, et raha ei jõua näiteks tema laste või teiste pereliikmeteni, sest raha juuakse maha. Kõik me teame, et paraku on neid näiteid kurvastavalt palju. Olen nõus peaministriga, et peame sellistel juhtudel otsima abistamiseks teisi vorme ja viise, et raha ei läheks mitte alkoholi, vaid ikka leiva peale.

2. Ära tuleb teha abiraha jagamise reform. Abiraha peab läbi kohalike omavalitsuste jõudma nende inimesteni, kes abi reaalselt jagavad. Hetkel on veel nii, et abiraha jagatakse üldiste reeglite järgi ja mitteabivajajate vahel täpset vahet tehes. Ühesuurust lastetoetust saavad nii need, kes seda väga vajavad, kui ka need, kes ei pane selle raha tulekut oma arvele isegi tähele. Eesti on piisavalt väike, et omavalitsuste sotsiaaltöötajad näeks täpselt, milline on kellegi olukord.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Peaminister Andrus Ansip pole nii öelnud. Ilmselt peab küsija silmas peaministri vastust 15. veebruari Riigikogu infotunnis Helju Pikhofi esitatud küsimusele. Iga huviline võib selles veenduda, lugedes Riigikogu kodulehelt infotunni stenogrammi. Seal on sõna-sõnalt kirjas küsimused ja sellele antud täpsed vastused. (Peaminister Ansip vastas Heljo Pikhofile stenogrammi kohaselt sõna-sõnalt järgmist: „Nagu te ise ütlesite: väga paljudel juhtudel süvavaesuses elavate perede puhul ei ole pelgalt rahast abi. See ei jõua lasteni ja sellest ei saa abi ka täiskasvanud. Pigem vastupidi, pelk raha andmine hoopis kahjustab paljudel juhtudel nende seisundit, kuna selle eest ostetakse alkoholi. – toim)

Kuniks Eestimaal kannatab kasvõi üks laps tühja kõhtu, peame tegutsema, et probleemi lahendada. Olen peaministriga sama meelt, et ühte võluvitsa ei ole. Võrdselt kõigile raha jagamine lihtsalt ei toimi. Tuleb läheneda vajaduspõhiselt. See on küll keerulisem, kui universaalne toetus, aga kindlasti toimivam ja jõuab tõeliste abivajajateni. Oma panuse saab anda meist igaüks. Kui teame naabruses peret, kus lapsed on näljas, tuleb sellest koheselt teavitada kohalikku omavalitsust. Ka lasteaed ja kool saavad igal lapsel silma peal hoida. Kui ilmneb probleem, saab ja peab kohalik omavalitsus olukorrale reageerima ja püüdma lahendada asi iseseisvalt või koostöös kolmanda sektoriga. Seejuures tahangi ära märkida ja tunnustust avaldada meie vabakondadele. Toidupank ja paljude koguduste juures tegutsevad abivalmis vabatahtlikud on tegemas tõeliselt tänuväärset tööd. Märkamine ja hoolimine on märksõnad, mida ei tohi unustada. Nii saame anda kõik oma panuse selleks, et võimalikult paljudel Eestimaa lastel oleks kõht täis ja tuba soe, sest igaüks väärib õnnelikku lapsepõlve.

Inara Luigas (Keskerakond): Peaminister on vääramatu järjekindlusega olnud praeguseni seda meelt, et kõik vaesed on ühtlasi ka lollid ja joodikud. Olen tähele pannud, et Reformierakonnas on paljud liikmed sellise mõtteviisiga. Oma rahvast lugu pidav erakond ei lubaks oma ministril taoliselt üleolevalt ja ülbelt käituda, vaid kutsuks ta korrale. Selline suhtumine näitab ka seda, kui vähe meie peaminister oma riiki tunneb ja tunnetab. Kuigi peaministri aastapäevapöördumises on tunda vabandust, ei pane see uskuma ministri siirusesse. Suhtumise muutust oleks aga väga vaja.

Argument, et vaesus tuleb joomisest, ei pea paika. Peaminister on infotunnis minu küsimusele vastanud, et vaesus kaob töökohtade ja parema palgaga. Olen temaga nõus. Kuid statistika näitab töökohtade arvu vähenemist ja töötute määra tõusu, mis omakorda kinnitab, et vaesus Eesti riigis suureneb. Kui võim oleks Keskerakonna käes ja mina oleksin minister, siis alustaksin juba homme läbirääkimisi Venemaaga edukate majandussidemete loomiseks. Venemaa on üks meie kolmest suuremast eksportpartnerist (lisaks Soome, Rootsi), kelle ressursid on ammendamata. Seda kinnitas ka välisminister Riigikogule esinedes.

Aga ettepanek? Igas omavalitsuses peaks olema riigi rahaga garanteeritud munitsipaalkodud koos supiköögiga. Koolis tasuta toit, koolitarbed ja riietus. Riik on kohustatud pakkuma raskustesse jäänud inimestele tuge. Põhiseaduse järgi on riigil kohustus kaitsta oma rahvast. Ka vaesuse eest.

Heimar Lenk (Keskerakond): 1. Muidugi ei saa ma peaminister Ansipiga nõus olla ja seda kolmel põhjusel: peaminister ei tunne Eesti elu ega tea täpselt, mis asi see vaesus on. Peaminister pole ise vaesust proovida saanud. Peaminister elab Esimeses Eestis, aga vaesed Teises Eestis. Need kaks Eestit pole ammu teineteisega kohtunud ja ega Esimene Eesti Teiselt Eestilt pole vist ka kunagi küsinud, et kuidas sa elad. Meie ühiskonnas seda ei küsita, vaid peidetakse ennast naiivsete mängude taha avalikkusega, et miks ikka on Eestis hea elada? Peaminister peaks hoopis vaestelt küsima minema, et miks nad joovad.

2. Minu arvates selle valitsuse ja taolise koalitsiooni ajal nagu praegu ei saagi vaesusega midagi ette võtta. Võimul on edukate filosoofia, mis vaeseid ei mõista. Aitaks vaid valitsuse vahetus ja vasakpoolsema koalitsiooni teke. Näiteks Keskerakond ja Sotsiaaldemokraadid. Nende hulgas on inimesi, kes vaeseid ja nende mure mõistavad. Nii et vaeste abistamine on rahva enda käes. Valimistel tuleb hääl anda nende erakondade eest, kes vaeseid mõistaks ja aitaks. Muud teed meil pole. 278-eurone alampalk, 300-eurone pension ja 19-eurone lastetoetus – kõik see kokku ongi vaesus, millest Eesti järgmistel valimistel välja peab rabelema.

Ester Tuiksoo (Keskerakond): Arvan, et härra peaminister on viimasel ajal olnud lihtsalt väsinud ja ta ilmselt kahetseb oma mõtlematut väljaütlemist. Loomulikult ei saa ma sellise seisukohaga nõustuda, vaesus ja alkoholism ei ole sünonüümid.

Selline hulk vaesuses või vaesuse piiril olevatest lastest on riigi häbi. Millegipärast seda valitsust sellised uudised eriti ei puuduta, ministrite vastused on ikka, et selline fakt on kurb küll, aga vaadake, mis me kõike muud oleme hästi teinud! Vahel on ministrite laveerivaid vastuseid piinlik kuulata.

Hiljuti lugesin uudist, et Eestist sai arenguabi andjamaa. Puuduses olevate laste arv näitab aga, et ilmselt oleme ise arengumaa tasemel. Mis innovatsioonist, Kreeka paketi toetamisest ja paljust muust veel me siin kiitleme, kui lastel (tulevastel töökätel, maksumaksjatel) puuduvad elementaarsed eluks vajalikud vahendid?

Kõige kiirema lahendusena tuleks läbi vaadata riigieelarve prioriteedid. Tean, et omavalitsused on niigi koormatud, aga ometi teatakse vallas või linnaosas kõige paremini inimeste koduseid olusid. Häid lahendusi kindlasti pole, aga halvimatest parim ja kiireim lahendus oleks kindlustada kõikides lasteaedades, koolides kiiremas korras tasuta toitlustus, kus seda veel pole. Ja omavalitsuste sotsiaalametnikud peaksid leidma üles puudust kannatavad pered ning riik peaks toetama puuduses kannatavatele lastega peredele toidu muretsemist. Ilmselt on selles osas ka Toidupank juba aidata jõudnud. Lapsed ei tohi meie küll „õhukeseks” lihvitud riigis nälga kannatada.

Priit Sibul (IRL): Olen veendunud, et igas omavalitsuses on ülevaade, kuidas nende omavalitsuse inimesed elavad, ja iga abivajaja saab ka abi. Mina ise näeksin, et mitmed sotsiaalteenused võiksid olla lahendatud kolmanda sektori kaudu, kaasates ka kirikute kogudusi. Mida paremini kogukond toimib, seda ebatõenäolisem on, et keegi on kusagil üksi või näljas. Lapsed saavad omavalitsuste ning riigi toel tasuta süüa lasteaias ja koolis. Raskustes perekonnad saavad täiendavat tuge ka Punase Risti kaudu.

Pikemas vaates pean oluliseks, et toetusi jagataks vaid abivajajatele. Praegu saavad toetusi kõik pered – ka need, kellel selleks vajadust ei ole. Kuivõrd oleme e-riik, siis olen veendunud, et tulevikus ei ole taolise süsteemi administreerimine ka ülearu kulukas ning sotsiaalvahendid jõuavad ainult abivajajateni.

Ülo Tulik (IRL) ei vastanud.

Rein Randver (SDE) ei vastanud.

Selle kirje kommentaarid on nüüd suletud.