Energeetika on metsas

Mitmekordsed hinnavahed toasoojale siinsamas Võrus ja Võru ümbruses on hämmastavad. Selge, et kortermaju on ehitatud igasuguseid ja igasuguse soojapidavusega, kuid vaevalt peitub põhjus ainult selles. Konkurentsiamet oskab kinnitada soojatootjate selliseid kulupõhiseid rehkendusi, mille puhul kümnekonna kilomeetri raadiuses asuvad eri firmadele kuuluvad katlamajad toodavad soojust lausa poole kallimalt, kusjuures kallima sooja tootjate kontorid asuvad Tallinnale lähemal.

Riigile on eesti kodaniku elukallidus vähem tähtis kui kütuselt kogutavad aktsiisid ja käibemaks. Korraldatakse küll usinalt kõnekonverentse kohaliku energeetika visioonidest, kuid üks asi on ilusad jutud võõrsil toodetud päikesepatareidest ja kaamelisõnniku põletamisest, teine asi näiteks Väimelas, Võrus või Puigal elavate Eesti riigi alamate ebavõrdne kohtlemine.

Meile aastaid endiste kommunistide jutlustatav turumajandus pidavat ise hinnad paika panema, kuid selgub, et hetkel toimiv seadustesse raiutud süsteem lubab lahedalt ära elada ka soojatootjail, kes ilmselgelt pole konkurentsivõimelised. Kas aitab neid konkurentsiamet, onupoeg või kohaliku omavalitsuse saamatus, vajaks uurimist – skeem läbi ei paista.

Maanteeltki on näha masendav kogus metsas mädanevat murdunud puitu, aga selle ligi lihtinimene ei pääse, sest igale poole on euroraha eest kaevatud maanteekraavid ja suurematele teedele veetud peatumist keelav pidevjoon. Kui ettevõtlik puidukoguja liikluspolitseist trahvimata jääb, siis RMK ja keskkonnakaitsjad löövad talle kindlasti kammi turja. Sisuliselt on Eesti maksumaksja justkui ise palganud ametnikud kaitsma omaenda raiskuminevat küttevara iseenda eest, sest tuulemurrust – eestlase põlisest küttematerjalist – hoitakse eestlast eemal.

Mets on vaese mehe kasukas, ent see kasukas on nüüd äkki kellegi teise seljas. Meile aga müüakse sageli võõramaiseid keemiasaadusi, millele meie enda riik kütab otsa aktsiisid ja käibemaksud. Kahjuks ei osata sedagi müüki päevselge pettuseta korraldada.