Selle nädalaga algas advendiaeg ehk siis aeg enne jõulude saabumist. Kuna ta ei ole ise veel jõuluaeg, vaid alles selle ootamise aeg, on ta oma iseloomult ka pisut vaikusele ja järelemõtlikkusele suunav. Selleks annab hea tausta ka meie eestimaine ilm, mis on kohati külm, kohati lumine, kuid ühteviisi on ikka läbi selle aja tooniandvaks värviks looduses hall. Hall ei ole halb värv nagu ka vaikus või mõtlikkus ei ole masendusele viitavad elemendid meie elus. Pigem tulevad ju halli tooni taustal eriliselt kirkalt esile ka väiksemadki värvid. Nii on vaadeldav ka meie elu.

Õnne otsingutest

Me kõik tahame oma ellu õnne ja oleme selle nimel valmis väga palju endast andma. Lausa hingetuks ennast jooksma. Ent alati pole see hea. Sageli meile antakse õnn, kuid me ei pruugi seda oma elus ära tunda. Selleks ongi vaja advendiaja vaikuseperioodi. Hingetuks jooksmisel on oma nimi – stress. Loodus on andnud inimesele võime minna stressi ning selle seisundi ajal võtab inimene end kokku ja pingutab lausa üle oma jõu, et võitu saada. See olukord on looduselt antud aga selleks, et pääseksime siis, kui on kriisiolukord. See pole igapäevaelu rutiini osaks mõeldud. Ka loom läheb stressi, kui peab jahti, kuid pärast saagi kättesaamist saabub jälle rahulik aeg, mil end koguda. Inimene on aga ennast teinud just stressi orjaks ja sedasi tahame ennast vaevamiseni ära joosta. Inimeseks olemine ei seisne ju meie saavutustes, vaid justnimelt selles, mis avaldub siis, kui sa oled üks iseendaga ja rahus olles võid endale tunnistada, et oled tegelikult õnnelik – kõige selle eest, mida juba oma elus kätked. Et suudad mitte üksnes leppida sellega, kes sa oled, justkui tunnistades allajäämist, vaid leppida endaga, nähes endas midagi kaunist. Alles seejärel on meil võimalus ka teist inimest enda kõrval kaunina näha. Mitte asjata pole öeldud ju, et ilu on vaataja silmades. Ega see vanasõnagi muud ei tähendagi, kui seda, et vahel peab ka peeglisse vaatama.

Me vajame aja mahavõtmist ja oma elule hinnangu andmist. Mitte sugugi eelkõige selleks, et näha kõike seda, mis valesti tehtud ja mida pole ikka veel hoolimata pingutustest jõudnud korda saata. Vaid selleks, et näha killukesi õnnestumisi, kordaminekuid, uusi ja ootamatuid kohtumisi, mis meie elu hetkeks kirgastavad.

Sageli käib inimene ikka ringi nii, et tema pilk on suunatud üles, sinna kõrgusesse, kuhu ükskord välja jõuda tahaks. Sellisel üles suunatud pilgul on aga mitu efekti: ükskõik kui kõrgele me ka ei tõuse, tundub ikka, et taevalaotus läheb eest ära ja kaugeneb. Teisalt jäävad meie teelt üles korjamata need pärlid, mida meile ette poetatud on.

Olgu siis see alanud advendiaeg halluse aeg, mille taustal muud värvid elus meile paremini kätte paistma hakkavad!