RATSUTAMINE • Väimela tallis toimus 8. detsembril viies etapp koolisõidu karikale. Võistlus toimus 55 x 7 meetrisel alal. Normaalne maneež on 20 x 40 või 20 x 60 meetrit. Hinnati erinevaid harjutusi: samme, traavi jms. Oli neli erinevat arvestust: noorhobused, algajad sõitjad, edasijõudnud ning L-klass. Olgu siinkohal öeldud, et koolisõidus hüppeid ei olnud.

Sellel hooajal toimub kolm etappi. Järgmine etapp on plaanitud 2. märtsi, kolmas etapp ehk finaal 1. maisse ning 25. mai plaanitakse takistussõitu. Lapsed tahavad võistleda, aga majanduslikult ei ole see eriti võimalik. Näiteks kohandati võistlusskeemid oma maneeži jaoks sobivaks. Varematel aastatel olid lihtsalt etapid, tänavu aga toimub karikasari. Stardimaks oli eelmine aasta näiteks viis eurot, sel aastal kümme eurot.

Võrumaalt ja Põlvamaalt käis võistlemas 17 võistlejat, kokku oli 20 starti. „Tavaliselt käib meie tallis harjutamas 25-30 ratsutajat kuu jooksul,” ütleb Väimela talli juhataja Klaire Rannametsa. Väimela tallis käivad ka paljud erahobuste omanikud võistlemas. Hoitakse oma hobuseid seal. Väimela tallis on 23 hobust, millest 19 on Klaire isiklikud.

Järgnevalt klassid ja kohad: noorhobuste rühmas oli esikolmik Mirjam Jaaska, hobuseks R Tobiano, Kajali Kikkas hobusega Bretty ning Kadri Anton koos Arfusega. Algajate rühmas olid esimesed kolm Kadi Siilbek Bettyga, Triin Zupsman Bettyga ja Marite Mäesaar Beforega. Edasijõudnutes oli top kolm Marie Jõgi Raminaga, Eve Jõemets Hops 2ga ning Aire Lokk Camiroga. L-klassis said esimesed kolm kohta Raul Rüütli Camiroga, Kajali Kikkas Raminaga ja Mirjam Jaaska Calitosega. Nagu loetelust võib järeldada, võisteldi samade hobustega erinevates rühmades. Auhindadeks olid rosetid ja diplomid. Kõige noorem võistleja oli kümneaastane.
„See aasta on võistlemine ja ratsutamine kuidagi populaarsemaks muutunud, mispärast on vajadus suurema ala järele,” ütleb Klaire. Väimela tallile on tõepoolest suuremat maneeži vaja. Hetkel ei ole neil majanduslikult aga võimalik ala suurendada. Selline suurem ala aitaks ka parandada õpilaste treeningutingimusi. Algajate tunnid on kõik välja müüdud, on kohti veel edasijõudnutele. Nii et harjutamist Väimela tallis on.

„Ühed lätlased avaldasid soovi meiega sõprustalliks saada, aga me ei käi väljaspool võistlemas,” ütleb Klaire. Et ratsutamises edasi jõuda, on tarvis treenida viis korda nädalas. Kui tahad sporti teha ja võistlustel käia, tuleb reeglina endale isiklik hobune osta, sest hobune ei ole jalgratas, ta vajab sõitjaga harjumist.

Väimela tallil on väga hea asukoht, sinna saavad käia väga hästi nii Põlvamaa kui ka Võrumaa rahvas. Konkurentsi nad ei pelga, kuna ümberringi on lihtsalt palju hobukasvajataid.

Klaire tuli 1986. aastal talli tööle. Ta on Võrust pärit. 1979. aastal hakkas Väimelas ratsutamas käima. 1994. aastast on Väimela tall tema kätes. Klaire teeb tallis kõik tööd ära. Kui ma temalt küsisin, kas teil võiks olla ka treener, siis vastas Klaire muidugi jaatavalt, aga majanduslikult ei ole see paraku võimlik. Klaire unistus on siiski saada täismõõtmetes maneež, et treeningu taset parandada ja et saaks võistlusi korraldada ning ka teisi mujalt võistlema kutsuda.