KOHTUMINE SPETSIALISTIGA • Paljud väikeste laste vanemad on mures seepärast, et nende lapsed ei arene vajaliku kiirusega. Ent see nii-ütelda vajalik kiirus on ju igaühe jaoks erinev. Kelle laps hakkab kõndima juba seitsmekuuselt, kellel alles aasta hiljem. Beebid arenevad väga erinevalt ja nad peaks inimeseks sirguma just sellises rütmis, nagu see neile looduse poolt ette on nähtud – rahulikus ning harmoonilises keskkonnas, oma vanemate poolt armastatute ja imetletutena. Kirjeldatud harmooniat häirib aga üks ebameeldiv ja aeglasemalt arenevate beebide emmesid painav tõik – nimelt meeldib beebide emmedele väga nii endid kui ka oma beebisid võrrelda. Just nagu tippsportlasi, kes peavad teatud normid suutma ära täita ja tulemused kirja saama. Niisugustel „beebide maailmameistrivõistlustel” on tavaliselt kõige häälekamad need emmed, kelle beebid kiiresti arenevad, ja see on ka loomulik – kes ei tahaks siis seltskonnas õnnelikult kuulutada, et tema laps käib juba pooleaastaselt? Ent mida peavad sealjuures tundma emmed, kelle laps ei käi veel isegi pooleteiseaastaselt? Nemad satuvad seepeale paanikasse ja mõtlevad edaspidi vaid sellele, kuidas nende laps teistele lastele järele jõuaks. Kaasa räägivad veel sõbrad-sugulased ja teised heasoovijad igasugustest beebiringidest-netifoorumitest ning muidugi ka kaubandus – beebitoodete maaletoojad, kel kõigil on oma ettekujutus sellest, mida üks õige beebi mingis vanuses tegema peaks ja mis juhtub siis, kui ta üht või teist teatud vanuses ei tee või kui talle sellist või teistsugust arendavat mänguasja ei osteta. Kas selline paaniline ja plaaniline beebiarendamine ka lapsele hea on? Käisime seda uurimas Tartu erakliinikus Elite lastele arendusravi ja massaaži tegevalt füsioterapeudilt Anne Lepasepalt.