Eesti ühiskonnas on hoolimatuse pealetung nii võimas, et ajakirjanik Tiina Kangro oma poolehoidjatega ei suuda eales paksenevast müürist läbi tungida. Ühiskonda läbiva hoolimatuse ehe näide on Võrumaal viimasel ajal lagunenuna leitud surnukehad.

Kui mõned aastad tagasi Rõuge kandis leiti kodust ühe vanamemme surnukeha, kelle nina olid hiired ära söönud, siis tekitas see paraja šoki ja arutleti, kas sellistest juhtumitest maksab ajalehes kirjutada. Nüüd aga leiti Võru linnast tiheda liiklusega tänava äärest, Võru volikogu liikme ja maavanema vahetust naabrusest skeletistunud eaka mehe surnukeha ning see ei tekitanud enam erilist imestust. Ilmselt paneb paljusid õlgu kehitama ka piiril tolliametnikega vägikaigast vedanud pensionäri Tiit Saare pooleldi lagunenud laiba leidmine ühest Võrumaa metsatukast. Pigem arutletakse võimaluste ümber, kuidas vanaks jäänud inimesi karjakaupa võimalikult ruttu teise ilma saata.

Ühiskonnas maad võtva hoolimatuse põhjused on suur mõistatus. Veel paarkümmend aastat tagasi, paljukirutud nõukogude ajal kehtis põhimõte: hallpead austa, kulupead kummarda. Lapsed aitasid vanainimesi viisakalt üle tee ja pakkusid bussis istet. Otse loomulikult oli bussisõit vanainimestele tasuta ning riiklikust pensionist jagus nii oma elamiskulude katmiseks kui ka laste ja lastelaste toetamiseks. Nüüd oleme jõudnud vabaduse viljastavates tingimustes aga ajajärku, kus vanainimesed ei tule enam oma eluga toime. Pension on juba aastaid jäänud jalgu galopeerivale hinnatõusule ja eakad kodanikud ei suuda enam pensionist saadavast rahast end ära elatada. Riigikogus vastu võetud seadus ütleb küll, et kui vanainimesel jääb puudu, siis peavad toetama lapsed, aga ajalehest laste appikarjeid lugedes jääb mulje, et ka lapsed ei tule oma eluga toime.

Kes siis hoolitseb vanainimeste eest, kui lastel ja lähedastel pole selleks võimalusi ja riik seda teha ei taha? Sellise poliitika tulemused on selgelt näha Võrumaal, kus üksteise järel tulevad välja lagunenud laibad.