Jube tore oleks tagantjärele rahvakogu teemal parastada, et ma ütlesin ju kohe! Eks ole naagutud küll. Aga pole eriti põhjust. Veel hullem oli. Tõepoolest, jääb ainult labaselt imestada, et, vabandust väljenduse pärast, kas Riigikogul üleüldse kohe mune ei ole? Tagatubades vist natuke on. Vähemalt nuttis üks rahvakogu korraldajest, kuidas keegi Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige küsinud temalt ülbelt, põhiseadus näpus, et näidake, kus siis rahvakogu on mainitud. Tõbras, eks ole. Ennast Toompeal laiaks-ülbeks õginud, rahva muredele ja soovidele laseb lihtsalt vilet.
Kuigi sel nimetuks jäetud riigikogujal oli ju täiesti õigus. Põhiseaduses ei ole rahvakogu mainitud. Seega ei saa ka olla juttu rahvakogu ettepanekute menetlemisest.

Kahjuks munad Riigikogu saali ei jõua, nii ei olnud kedagi ka mõnd küsimust esitamas, kui president puldist pöördus, et ettepanekud on tõsised ja väärivad tungivalt läbiarutamist. Ei. Ikka vana „jajah, hea küll”. Kuigi võinuks ju. Ikka seda, mis ammu kõlanud: keda see rahvakogu esindab? Vastus peaks olema, et 315 inimest. Kes on läbi loputatud uuringufirmade, analüüsiettevõtete selituskaussidest ja sõeltest. Nagu vanal nõukaajal, kui mingi kongressi, pleenumi, mis need kõik seal olid, delegaadiks või rahvasaadikuks olemine ei tähendanud ju mingit valijate volitust. Vaid oli tegelikult pulk karjääriredelil. Tööeesrindlane – aeg delegaadiks määrata. Lahingulise ja poliitilise ettevalmistuse lööklane – sõidad kongressile. Alguses rajoonitasand, siis oblast ja nii edasi – kuni Novo-Devitšjele matmiseni välja. Nimelt on nõukogude ajast selline anekdoot, kuidas kõrgele edutatud onkli naine kiitleb: riigisuvila, auto ja Novo-Devitšje. Viimane on üks Moskva kalmistu, kuhu pakse maeti. Kõige paksemad läksid Kremli müüri.

Jutt läks kõrvale, aga eks nõukogude aeg tule viimasel ajal toimetatavat kaedes ikka meelde. „Ära täna mind, vaid rahvast, kes mu valinud, ja seltsimehi, kes selle valiku kinnitanud!”
Niisiis – ei saa öelda, et rahvakogul oleks olnud mingi rahva hääl vaja kuuldavaks teha. Meenutatagu veel, et 70 protsenti väljavalitutest oli ju keeldunud. See ehk üht-teist ütleb, kuivõrd sellesse rahvakogusse usuti.

Kõlab solvunud vingumisena seletus, millega korraldajad hiljem välja tulid: vähem haritud ja vähem kindlustatud osa elanikkonnast oli ka rahvakogust vähem informeeritud. Tõlge: kui sa rahvakogusse ei usu, põlevi silmi ning innuga osavate poiste-tüdrukute juhitud ümarlaudadesse ei torma, järelikult oled loll ja vaene. Huvitaval kombel öeldakse seda kõigi nii-öelda valesti vastanute kohta igasuguse uuringu puhul, olgu teemaks, mis tahes.

Nii et paistab, et president tegi ise oma pöördumise tühjaks, kui rahvakogule viitas. Rääkinuks ta kas või tööliste ja talupoegade kirjadest kohtadelt, ikka kõlanuks paremini. Kui et: võtke tõsiselt riiklikult rahastatud suvalist kampa, kes andis neile esitatud küsimustele õiged ja hetkel poliitliselt vajalikud vastused. Ei tea, miks küll president iga populaarsusküsitluse puhul siis Riigikokku ei marsi ega uusi valimisi nõua? Põhjendusega, et käibiv koosseis ei vasta rahva meeleoludele. Eks see kõik on varem öeldud. Ja kõigest pool mädamuna. Tuli juba ette üks paha sõna. Raha, nimelt.
Olgu selle rahvakogu riikliku rahastamisega. See on mõistusega võetav. Võim tahab ikka rahulolematust summutada ja on selleks valmis pappi välja käima. Aga. Oi, aga. Eks änganud ju rahvakogule raha ka selline tore organisatsioon nagu Avatud Eesti Fond. Terve 50 000 uues rahas, vanas 780 000 krooni.

Kaege nüüd! Avatud Eesti Fondi imekaunilt kõlavas nimes on sõna „Eesti” samades ülesannetes kui nimetuses Eesti NSV. Maateaduslik. Asub siin. Mingi Eesti või eestlusega pole sel mingit pistmist. Vaadake nende netiküljelt ise – see on George Sorose fondi kohalik kontor. Seega – välismaa rahad. Jah, te võite öelda, et Soros on jõuluvana vanem vend, et USA on suurim ja parim liitlane, aga välismaa värk ikkagi. Ka rahvakogu korraldamisel usinasti toimetanud väidetavalt sõltumatu Praxis – vaadake jälle nende lehekülge – on Sorose asutatud, seitse esimest tegevusaastat täie rauaga kinni makstud ka ja saab praegugi sellelt putkalt raha.

Mis me nüüd saime? Meie president toimis kirjatuvina välismaalt – olgu, osaliselt – rahastatud, välismaalt toetatud ettevõtte korraldusel läbi viidud suvalise seltskonna ettepanekute edastamiseks Riigikogule. Õeh, pikk lause sai. Miks? Eespoolset ümber öeldes – kas selline teguviis on presidendi ametivandes kirjas? Põhiseadusest küll ei leidnud.

Enne oli lihtsalt imelik. Nüüd on väga imelik. Ja küsimusi tärkab nagu rohtu.