Vedur või vagun?

Turismist on saanud mitte just kõige päikselisema kliimaga Eestis tugev majandusharu, mis töötab täistuuridel suvel ja aastavahetusel. Ka sel aastal on päike olnud parim müügimees ja suvehooajal tegutsejatel põhjust rõõmustamiseks.

Sektoris on aasta-aastalt on olnud pidev kasv ja eelkõige on olnud tõusuteel välisturistide arv. Aga ka eestlased liiguvad üha rohkem mööda kodumaad ringi, mis on igati tore.

Meie majutuskohtades peatub umbes kaks korda rohkem inimesi, kui neid Eestis elab, ning turismist on saanud riigile tervikuna oluline tuluallikas. Liidriroll on siin Tallinnal, kes suudab külalisi nii suvel kui talvel kohale meelitada. Eks pealinnal koos sadama ja lennujaamaga on teatav niinimetatud loomulik eelis, kuid kindlasti ei saa alahinnata sihtkoha turundust.

Kindlasti tasub küsida, kuidas valdkonda veelgi edendada ja mida teha selleks, et pealinna külastajad ka teistesse Eesti paikadesse jõuaksid.

Olen suhelnud paljude turismiala inimestega ja kõrva kriipima on jäänud pidev konkurentsi ja naabrist parema jutt. Iseenesest on nii majutuse kui ka aktiivse puhkuse vallas konkurents edasiviiv tegur, kuid suuremas pildis vaadatuna ei ole Lõuna-Eesti ettevõtjad mitte kuidagi konkurendid.

Võimalik, et Eesti konkureerib Lätiga, sest tahame endale mõlemad nii Soomest kui Venemaalt tulnud välisturiste, kuid ka siin tuleb teha tõhusat koostööd ja mitte vastanduda.

Eestimaa lõunapoolusel on aga vaja kindlasti seljad kokku panna, et saada siia nii Tallinnast tulijaid, aga ka Riiast ja Peterburist pärit külalisi – ainult nii suudame me kõik ellu jääda ja edasi tegutseda.

Vooremaa ettevõtmiste näitel on kindlasti sünergial positiivne jõud ja kui näiteks Vudila algusaastatel oli Elistvere loomapargil kindlasti väga suur roll, et inimesed mängumaale jõuaksid, siis täna on suvel vastupidi ja see ongi niinimetatud positiivne konkurents. Samasse piirkonda rajati ka Jääaja keskus, mis annab suure panuse, et piirkonda tuleb veelgi rohkem inimesi kaugemalt ning kindlasti külastavad nad ka teisi sarnasele sihtgrupile mõeldud kohti – ehk kõik on võitnud.

Suuremas pildis on kogu Lõuna-Eesti vaieldamatuks tõmbekeskuseks Tartu, mistõttu on vajalik mõnesaja kilomeetri raadiuses asuvates suuremates linnades olevad turistid ühisel jõul ja nõul siiakanti kutsuda. Seda on vaja teha erasektori kõrval ka avalikul sektoril, sest ilma viimase panuseta eriti just turundusse ei liigu meie turismirong piisavalt kiiresti ja püsivalt.

Kui nad juba „lõunas” on, küll siis jätkub kõigile siinsetele ettevõtjatele tööd ja leiba ning seeläbi omavalitsustele ka maksutulu. Kui me jääme omavahel võitlema, siis sureme varem või hiljem nälga.

Tartu linn peaks olema siin tõsiseks veduriks, sest rahulolevaid linna külalisi, kellel jätkub mitmeks päevaks tegevust, vajavad nii linn ise kui ka kohalikud ettevõtjad.

Tartu väljakutseks on, et turistid jääksid kindlasti ka siia ööbima ning kulutaksid samas pisut ka vaatamisväärsuste juures, söögikohtades ja aktiivset puhkust nautides. See, kui palju turist Tartusse raha jätab, sõltub mitmest asjaolust ning mõistagi kohal viibitud ajast. Ehk külalisele tuleb pakkuda Tartus ja lähikonnas erinevaid tegevusi ja teenuseid. Seega – et ise elada ja areneda, peaks Tartu tegelema kogu Lõuna-Eesti turundamisega.

Tartust vaadates võib tunduda, et Võru või Otepää on kuskil eemal, kuid välisturisti jaoks ei ole tegu mingi vahemaaga – kui ta ööbib Tartus, siis jõuab ta soovi korral igasse Lõuna-Eesti kanti.
Kindlasti ei võta selline lähenemine väiksematelt kohtadelt ühtegi külalist ära, vaid pigem annab ka neile juurde. Tartu peab suutma näha nii Vooremaa kui ka Munamäe potentsiaali, et kaugemalt tulnud turist jõuaks lisaks neile ka linna vaatamisväärsuste juurde.

Arengu eelduseks on uued töökohad, millest retoorikas ka palju räägitakse. Mida konkreetselt on nende loomiseks siis Tartus tehtud? Monotoonne vastus kõlab, et ei riik ega linn loo töökohti, nende ülesandeks on tagada vaid vajalik keskkond. Omamoodi õige väide, kuid on fakt, et selle keskkonna loomise ja hoidmise käigus on ka Tartu linnas kadunud sajad töökohad. On aeg hakata jutustamise asemel uutesse töökohtadesse reaalselt panustama.

Turism ja töökohtade loomine on tihedas seoses. Olgugi, et sageli on tegu suvise ehk hooajalise tööga, annab see paljudele noortele hea võimaluse teenida endale kooli- või taskuraha. Antud töökohad loob tõepoolest ettevõtja, kuid ta saab seda teha vaid siis, kui tal jätkub külastajaid. Siin on selge roll kanda ka linnal.

Tartu-sugune linn ei tohi kindlasti jääda pealtvaatajaks majandusharu kiires arenguprotsessis. Eesti teisel linnal on tõmbekeskusena võimalik astuda mitu pikka sammu ja koostöös teiste omavalitsuste ning ettevõtjatega tegutseda selle nimel, et Tartu oleks keskus, kuhu külalisi tõmmata.

Usun, et ettevõtjad tulevad kaasa, kuid turundustegevuste vedajaks võiks olla ikka tõmbekeskus, kes on kaudselt ka suurim kasusaaja. See eeldab lisaks visioonile ka ettevõtjatega suhtlemist ja ühiste plaanide väljatöötamist. Samas tuleb lisaks headele mõtetele ka nutikalt tegutseda, sest ainult nii saab olla osaline veduri juhtimisel. Niisama passides pole kindel, kas sind ikka vagunina kaasa lohistatakse.