Toiduained, mida poest ostame, sisaldavad säilitusaineid. Minu kasvuhoones või põllul kasvatatutes neid mõistagi ei ole. Säilitusainete kasutamise tingib soov hoida toiduaineid võimalikult värsketena ajal, mil nad transporditakse kauplustesse. Säilitusainete kasutamise tehnoloogia on üks vanemaid, mida inimesed on tarvitanud kauba riknemise vältimiseks, ja sel on mitmeid erinevaid viise. Keetmine, külmutamine, pastöriseerimine, kuivatamine ja marineerimine on neist kõige traditsioonilisemad. Ka soola ja suhkrut kasutatakse säilitusainetena. Kasutusele on võetud vaakumpakendid ning isegi tuumakiirgus, mis peaks eriti meelepärane olema professor Raukasele.

Täna hommikul märkasin oma köögilaual banaani, mis oli kiilutud jahukoti ja Setu korvi vahele, milles õunu hoian. Banaan oli seal ilmselt olnud juba pikemat aega, sest ta oli must nagu süsi, aga ikka veel kõva. Koorisin ta ära ja maitsesin – maitsel polnud häda midagi. Äkki ei meenunud mulle, millal ma olin näinud riknenud banaani. Sellist, mis oleks nii seest kui väljast mustaks tõmbunud. Siis hakkasingi mõtlema kõikidele nendele halbadele asjadele, mida räägitakse säilitusainetest, näiteks seda, et nad võivad põhjustada vähki. Vaatasin oma banaani ja mõtlesin, et võib-olla polegi paha mõte säilitusaineid süüa, ehk hoiavad need minugi värske, vähemasti seestpoolt?

Me elame vananevas ühiskonnas. Asjadega on nii, et nad lähevad kas katki või siis vananevad. Ehk nagu ütleb eesti vanasõna: mis kõnnib, see kulub. Tööstused oleks võimelised tootma elektripirne, mis kestavad 20–30 aastat, aga see poleks neile kasulik, sest siis saaks nende äri otsa. Sama lugu on autodega. Enamus tehnikat, kaasa arvatud autod, on ehitatud nõnda, et nad täidavad seaduse poolt neile seatud miinimumspetsifikatsioonid, aga mitte grammigi rohkem. Kui autole on antud kaheaastane garantii, siis enamasti kestavadki selle põhidetailid just nii kaua, vastasel juhul poleks see ärile kasulik.

Toiduga on teised lood. Siin on säilivusaja pikendamine ärile elulise tähtsusega. Inimese silm haarab kõigepealt selle, kuidas toiduaine välja näeb, selle koostisosi vaadatakse alles hiljem, kui üldse. Kui mingi toiduaine näeb väga hea välja ja maitseb suurepäraselt, siis tahaks selle iseloomustamiseks kasutada sõna „seksikas ”. Toidul ongi seksapiil, ta võib muuta tarbija endast sõltuvaks, sest nagu öeldakse – sa oled see, mida sa sööd. Teisisõnu: kui sa sööd seksikat toitu, siis muutud ka ise seksikamaks.

Ponce de León, Hispaania konkistadoor, otsis Floridast muinasjutulist igavese nooruse allikat. Mina mõtlen praegu – kas ma olen selle nüüd leidnud? Kas seesama mustaks tõmbunud banaan on selle igavese elu saladuse võti? Omal ajal, kui ma tõmbasin kolm pakki sigarette päevas, rahustasin ma end mõttega, et kunagi on meid ümbritsev keskkond nii saastatud, et ainult kõvad suitsetajad suudavad ellu jääda, sest nende organism on ümbritseva rikutud õhuga kohanenud.

Me loeme kogu aeg kasulikke nõuandeid selle kohta, kuidas peaksime sööma rohkem värskeid juur- ja puuvilju, et elada kauem täisväärtuslikku elu. Aga kas seda soovivad ka arstid? Võib-olla võtame neilt siis sellega leiva, kuna varsti pole neil enam kedagi, keda tohterdada? Hiina mõnes provintsis makstakse arstile palka nii kaua, kuni pole haigust majas. Arst teeb kõik endast oleneva, et perekonnas keegi haigeks ei jääks. Niisugune suhtumine sobiks tegelikult igasse ühiskonda.

Nõnda siis võtan oma vana Lada ja sõidan Võrru, et osta nii palju säilitusainetega frukte, kui vähegi suudan. See ei peaks valmistama raskusi.

Head isu ja pikka iga kõigile!