KÜÜDITAMISEST • Sel päeval 63 aastat tagasi küüditas Eesti anastanud nõukogude võim mingit süüdistust esitamata oma kodudest ligi 22 000 inimest (vastsündinust sureva raugani) Venemaale, hõredalt asustatud Siberi põlislaantesse.

Ometi leidub inimesi, east ja haridusest hoolimata, kes selle juba unustanud, kahtlevad tolle kuritöö mõõtmetes või peavad targemaks kõike maha vaikida. Sündmuse täielik salastamine tollal ja puudulik tundmine tänapäeval on põhjustanud jätkuvalt lahkarvamusi ja kuulujutte. Kuigi juba aastaid tagasi avaldati põhjalik uurimus küüditamisest, on see jäänud paksude köidetena raamatukogudesse, millest õpetajad ja arvamusliidrid pole eriti huvitunud. Sellepärast murravad endiselt päid rahvast kerkinud tõeotsijad: kes oli küüditamises süüdi, kes süütu, miks see kõik toimus jne.

Mäletan märtsipäevadel 63 aastat tagasi eitesid, kes mööda küla ketrasid ja kuulutasid: ega „üts rummal vinläne” teadnud küüditada, puha eestlased ise oma kadeduses! Vaatamata ebatsen-
suursele omadussõnale „kõige targema vennasrahva” aadressil ei võetud eitesid vastutusele, kuigi neil päevadel valvati eriti teraselt rahva meeleolu järele. Aastaid hiljem vormistati 25. märtsi kuriteole ka teine seletus: küüditamise korraldasid pahad stalinlased, head kommunistid soovitasid seda asendada eluaegse sunnitööga Kohtla-Järve kaevandustes. Neid kommuniste koguni karistatud ametiredelil alandamisega, mitte eluaegse sunnitööga, nagu nad oma kaasmaalastele soovisid.

Kavandamine, eesmärgid

Nii 1941. kui ka 1949. aasta suurküüditamised kavandati punaimpeeriumi peakorteris Kremlis kõige kõrgemal riiklikul tasandil üheaegselt Eestis, Lätis ja Leedus „tšekistlik-sõjaväelise operatsioonina” varjunimega „Priboi” (tõlkes „Murdlaine”).

1949. aasta küüditamise eesmärgid olid:

1. Talumajanduse hävitamine kolhoosistamise huvides. 2. Metsavendluse ja muu organiseeritud vastupanu toetuse hävitamine. 3. Hirmuga sundida rahvast võõrvõimule alistuma. 4. Rahva lõhestamine kahte klassi, vastavalt Lenini õpetusele.

Õnnestus vaid esimene eesmärk, teistele mõjus küüditamine õli tulle valamisena. Eriti ägenes metsavendade võitlus, siit alates sõjahüüuga: „Surm siin või Siberis!”

Küüditamine pidi hõlmama kahte elanikkonna kategooriat: kulakuid ja kodanlikke natsionaliste. Esimesse kuulusid kõik, kes olid talus kasutanud palgalist tööjõudu, aga ka veski, traktori või rehepeksumasina omanikud. Kulaklikuks kuulutati näiteks Lasva vallas Kaku külas Mädasoo talu, mille peremees Eduard Veeranna oli teraviljapuhastist meisterdanud rehepeksumasina. Kulakuks tehti Evald Jarma Loosist, kes isalt saadud pärandiga oli ostnud traktori, millega teenis üksi ülalpidamist viieliikmelisele perele, elades üürikorteris ja omamata jalatäitki oma maad.

Kodanlikuks natsionalistiks võis saada ka igaüks, alates Vabadussõja või Teise maailmasõja sõdurist kuni seltskonnategelase või vallaametnikuni, varandusel polnud selles mingit tähtsust. Seega oli „rahvavaenlasi” tunduvalt rohkem, kui mahtus küüditamise nimekirja, ja hirm tundmatu tuleviku pärast haaras kogu rahva.

Küüditamise ohvrid

Väljasaatmisele määratute nimekiri saadi kokku märtsi keskel Moskvast saabunud juhendite ja juhtide abil. Eestis kanti sellesse 29 858 inimest. Küüditamine algas 25. märtsi hommikul ja venis neljale-viiele päevale, kuid 8132 inimest jäigi leidmata. 21 726 küüditatust suri 2023 pikal teekonnal juba loomavagunites, hiljem suri Siberi-aastail veel 2404.

Reeglina kuulus küüditamisele kogu pere, perekonnanimede erinevusele vaatamata. Näiteks küüditati Lasva vallast Noodaskülast Tsõõriku talu peremees Ernst Telk ja tema naine Ella koos sulasena töötanud perenaise nõdrameelse venna Kusti Martinsoniga. Kogu pere saadeti Siberisse ka siis, kui üks neist oli kodanlikuks natsionalistiks kuulutatud, kuigi ta oli võitluses langenud, vangistatud või teadmata kadunud.

Küüditajad

Küüditamise läbiviimiseks eraldati 25 000 meest okupatsioonivägedest ja 9375 eestlasest kaasajooksikut – nõukogude ja julgeoleku töötajad, komsomolid, komparteilased ja 2834 hävituspataljonlast. Kohalike jõudude kaasamisega taheti lavastada „klassivõitlust”, mis seni oli Eestis ebaõnnestunud. Ka seekord kerkis esile vaid karjerism, saamahimu või isiklike arvete õiendamine. Eredaimaks näiteks oli Pindi viimase mõisniku lese Liine vor zur Mühleni lugu. Sünnilt tavaline talutüdruk oli pärinud mehelt uhke nime ja laguneva mõisasüdame. Küüditajate sisenemisel neelas ta mürgiampulli ja hüüdis: „Ma jään Eestimaale!” Nagu raadiolainetel levis kuuldus külast külla, talust tallu, imetleti Liine patriotismi ja kangelasmeelt. Levis ka kuuldus, et Liine oli musta nimekirja kandnud tema oma vend, kohaliku täitevkomitee võimumees, lootes pärida peremeheta mõisasüdame.

Levisid ka kuuldused, et see küüditamine ei jää viimaseks ja kavas on kogu eesti rahva laialipaiskamine Siberi avarustesse. Mõned hilisemad ajaloolased on sellise „emotsioonidesse laskumise” välja naernud. Nad peaksid siiski tutvuma marksismi-leninismi klassikaga, kus ennustatakse rahvuste kadumist kommunismipäikse all. Sellele tuli kaasa aidata bolševistliku otsustavusega. „Parem hävitada 100 süütut, kui lasta pääseda ühel süüdlasel,” õpetas juba Lenin. „Ungari probleem on vagunite probleem,” nentis Stalin meie hõimumaa vallutamise järel 1945. aastal.

Ajalugu tunneb juba enne märtsiküüditamist 15 rahvast, kelle nõukogude võim täielikult Siberisse saatis: volgasakslased (1,2 miljonit), tšetšeenid-ingušid, krimmitatarlased, kalmõkid, soomlased Viiburi läänist, ingerlased Ingerimaalt. Tühjaks küüditati 2,5 miljoni elanikuga Ida-Preisimaa. Tšetšeeni-inguši rahva küüditamiseks 1943. aastal vajati kuus päeva, 119 000 sõdurit, 194 rongi 12 610 vaguniga. Selle rahva suurus oli ½ miljonit, seega saaksime eelolevate arvude kahega korrutamisel ka eesti rahva küüditamiseks vajalikud vahendid.

Homme, 25. märtsi 63. mälestuspäeval peaks esikohal olema mitte enam valamata jäänud pisarad, vaid suurenenud huvi Eesti riigi ja selle tuleviku vastu. Kuna kõigil küüdituse ohvriks langenud rahvastel oli ühine tunnus: nad olid kaotanud iseseisvuse või polnud veel selleni jõudnud.