Bergmannide peres on nii peremees kui ka perenaine loonud endale oma ettevõtte. Üks neist teeb  rahvuslikku käsitööd ning teine remondib muruniidukeid, trimmereid ja mootorsaage. Hennule sai ettevõtlusega alustamisel tõukeks koondamine, Karillele omaalgatuslik töösuhte lõpetamine. Kumbki ei jäänud lootma teiste peale, vaid otsustasid oma teadmisi, oskuseid ja kogemusi edaspidi rakendada vastavalt iseenda äranägemisele. Karille ostis töötukassast antud stardiraha eest kaks õmblusmasinat ja Henn masinate remondiks vajalikud seadmed. Karille on nüüdseks iseseisvana tegutsenud juba kuus aastat, Henn viimased kaks.

Esimestel aastatel tegeles Karille peamiselt üleriiete õmblemisega ja parandustöödega. Maal on aga nõudlus üsna tagasihoidlik ja selle eest on võimalik maksimaalselt miinimumpalka saada. Naine sellega ei rahuldunud ja läks Tallinnasse rahvariiete valmistamise kursustele. Viimasel kahel aastal teebki ta valdavalt rahvuslikku käsitööd. Nii on ta spetsialiseerunud Vana Võrumaa rahvariiete valmistamisele ja on võimeline kogu komplekti ise valmis tegema. Ise tikib, koob, õmbleb ja teeb ka vöösid. „Kui ise millegagi hakkama ei saa, organiseerin vajaliku detaili mujalt,” kinnitab Karille. Seeliku kangajääkidest õmbleb ta omapäraseid tassi- ja kannusoojendajaid ning kotte. Praegu lähevad need peamiselt kingitusteks ning mõned üksikud on jõudnud laatadel ja Pokumaal müüki.

Sokke ei ole Karille kunagi nõus müügiks kuduma, sest ühe paari tegemiseks kulub vähemalt üks-kaks päeva ja isegi kui seda miinimumpalga eest teha, tuleb hind nii kõrge, et selle eest ei ostaks neid keegi. Lihtsalt ajaviiteks neid teha ei ole mõtet, küll aga oma perele.

Rahvariideid valmistab Karille ainult tellimuse peale. Tellijateks on seni olnud kollektiivid ja esialgu nõudluse vähenemist ei paista. Äsja said valmis 17 poiste ja 17 tüdrukute pluusi, mille tegemisele kulus peaaegu kuu aega. Ootamas on kohe uus tellimus, mis peab täidetud saama juuli lõpuks. Hinnapakkumine on tehtud töödele, mis tuleks teostada augustis.  

Laiendamist takistab asukoht

„Vaja oleks osta uued tootlikumad tööstuslikud masinaid ja hea meelega palkaks ka töölisi, aga hetkel ei ole selle jaoks ruume,” räägib Karille tulevikuplaanidest. „Praegu on oma maja esimese korruse suures ruumis koos elutuba, köök ja tööruumid. Siia ei saa inimesi tööle võtta,” kirjeldab ta hetkevõimalusi.

Ruumipuuduse üle kurdab ka abikaasa Henn: „Ega kodus tegemine hea ei ole, ruumipuudus piirab igapidi.” Ta on mõelnud ka autoremondi teenusele, kuid selleks tuleks kindlasti paremad tingimused luua ja töölisi juurde võtta. Vaikselt juba otsitaksegi võimalusi uute pindade rentimiseks või ostmiseks.

Suuremaks probleemiks kui ruumikitsikus, on mõlema jaoks hetkel hoopis läbipääsematud teed. Hennu kirjelduste järgi on kevadel tee nii hull, et paar-kolm nädalat ei saa ühele poole väljagi minna. Õnneks tuleb maja juurde kolm teed ja üks neist jääb tavaliselt sõidetavaks. Karille, kes on ise majanduskomisjoni liige, ei oska halbades teeoludes ka valda süüdistada: „Vald on pisike ja tal ei ole rahasid. Rahad on ette nähtud tee remondiks, aga tee hööveldamine ja kruusavedu on tee hooldus ning selleks raha ei anta.”

Nii ruumi kui ka juurdepääsu probleemi lahendamiseks on pilk peale visatud tee ääres asuvale vanale kauplusehoonele, mille ostmiseks ja kordategemiseks tuleb hakata otsima finantsvahendeid. Toetuste puhul võib probleemiks saada liiga suur omaosaluse nõue. „Kui ma lähen toetust taotlema, siis pean arvestama, et omaosalus on pool vajaminevast summast, aga seda raha pole kuskilt võtta,” kurdab Karille.

Linnade suhtes on Hennu arvates Urvastes asuv tegevuskoht väga hea – Võru, Valga, Põlva, Otepää on kõik peaaegu ühe kaugel, mis tähendab seda, et konkurente läheduses ei ole.  

Kuigi ettevõtja elu pole sugugi meelakkumine, ei taha kumbki enam loobuda vabadusest ise otsustada, mida teha, millal teha ja kus teha. „Mina olen nõus tööd tegema ka nädalavahetustel ja elu on näidanud, et minu teenuseid siis just kõige enam vajataksegi,” räägib Henn. Halb on ainult see, et töö on sesoonne ja mitu kuud aastas ei ole üldse midagi teha. Suvi ja sügis on tavaliselt hästi töised, aga pärast novembrit tuleb vaikus. Talvehooaja algus sõltub suuresti ilmast.  

 
Kuna peres on kasvamas kolm last, 17aastane tütar ja kaksikutest 18aastased poisid, siis praeguste võimaluste juures oma töödega ära ei majanda. Seetõttu käib pereisa talvekuudel kuu-poolteist Norras lisa teenimas.

Ka pereemal on lisaks oma ärile veel ameteid. Hetkel toimetab ta vallalehte, käib Uue-Antslas käsitööringi juhendamas ja tegeleb Vana-Antslas tugiõpilastega. „Kes teha tahab, see ka leiab, mida teha. Linna lähevad elama need, kes maal hakkama ei saa,” lausub Karille veendunult. „Vahest käib küll peast läbi mõte, et läheks ära Soome tööle, aga siis mõtled, et ega tegelikult see asi siin nii hull ka ei ole.”

Mõne aasta pärast alustab ettevõtlusega uus põlvkond Bergmanne

18aastase Karlo Bergmanni eesmärk on pärast gümnaasiumi lõpetamist minna kutsekooli infotehnoloogiat õppima: „Siinkandis oleks sellel alal palju tööd, aga mina siia ei jää. Kõik noored lähevad siit ära, ainult vanad jäävad.” Tal on plaan minna põhja poole, aga mitte linna, vaid ikka kuhugi maale. „Antslas on vähe töökohti, ükski noor ei ole nõus Antsla Innosse miinimumpalga peale minema. Uusi kauplusi teha ei saa, sest ühistu on selle turu haaranud. Liikluslinnas käib turiste meeletult, aga see töö on hooajaline,” kirjeldab poiss olukorda noorte pilgu läbi.

17aastane Hanna seob oma tuleviku pärast eriala omandamist kodukohaga: „Siin on küll ajaveetmise kohti, aga mitte töökohti. Töökoht tuleks endale ise luua, teiste peale loota ei maksa.” Tema mõtted on liikunud toitlustusäri ja turismitalu suunas.