Linnas vähem, linnalähedases kandis ilmselt kõige enam, on kevad üks märkimisväärselt inetu aeg.

Mitte siis, kui vaatad harvaesinevat sinist taevast, kuulad esimest nokalaata. Küll aga, kui vähegi viitsid jala alla vaadata. Ja seda sa juba viitsid, muidu tuleb heal juhul ootamatu lõbus rahvatants, halvemal juhul näed sinist taevast otsevaates. Jää oli libe, muda on lige, kokku eriti õudne soust.
Niisiis paned sina tõenäoliselt tähele, et lahkuva lume alt tuleb välja koledasti igasugu saasta. Teate ise. Me elame ju pakendimaailmas. Mõelda vaid, et need kõik olid kunagi kirevad, läikivad ja hüüdsid riiulilt: „Osta mind!” Nüüd nagu äratrööbatud … praht, ei muud.

See muidugi tähendab ainult ühte. Meid ootavad kõiki jälle üleskutsed talgutele. Ikka „Teeme ära!” jne …

Teeme-teeme, muidugi. Koristame ära, mõtleme ära, parimate rahvakommete järgi. Vabatahtlikult ja uhkusega.

See on kaheldamatult kõik õige ja ka hea mõte. Kuigi midagi rikkus esimese „Teeme ära!” man asjaolu, et alustuseks mindi riigilt kümmet miljonit asjaajamiskuludeks küsima. Saadi kah. Ikka veel on kõik õige ja hea, aga päris kodanikualgatuse maiku enam küljes ei olnud. Või kui oli, siis oli see riiklikult heaks kiidetud ja toetatud kodanikualgatus.

Aga mis norida? Natuke puhtamaks teeääred ju said. Saab küll rahva kokku, kui midagi teha on.
See näib olevat mõnedele isikutele meelde jäänud.

Polnud väga ammu, kui presidendiproua arvas, et pensionärid võiksid ju oma rohket vaba aega vabatahtliku tööga sisustada. Juba enne teda, kui töötuse olemasolu isegi viimasele poliitikule kohale hakkas jõudma, leidus isikuid, kelle meelest töötudki võiksid sama teha. Mis sul, kasutul isikul, kes tööturule ei kõlba, muud oma eluga peale hakata on?! Tule vabatahtlikuks! Paneme su ilusasti kirja ja leiame sulle tegevust! Ja aeg-ajalt ikka hõiskab keegi, kuidas moodsas ilmas nii ongi kombeks, et igasugu asjad tehakse ära vabatahtlikult! See tähendab siis tasuta, eks. Meie kurjas kapitalistlikus rahapõhises maailmas.

Kes need toredad inimesed on, kes meid vabatahtlikuks kutsuvad?

Miski on selles imelik, eriti kui hakkad natuke vaatama, kes need vabatahtlikkusele üleskutsujad on. Rõhuvalt riigiinimesed ehk riigipalgalised … mitte tingimata kohaliku riigi … või kurikuulsalt riigistatud kolmanda sektori tegelased. Ühesõnaga, seltskond, kes elab maksudest. Sellega saab vabatahtlikule ehk tasuta töötamisele üleskutsumine veidi teise ilme. Vähemalt igaühele, kes omal ajal kuuenda klassi ajalootunnis ei maganud. Kes magas, siis meenutagem sellist asja nagu erinevad feodaalrendi viisid: raharent, millest igaüks aru saab, loonusrent ehk osa toodangu äraandmine härrale ja teorent. Viimane tähendas siis kohustust tasuta härra heaks töötada seal, kus härra heaks arvas. Väidetavasti oli see kohustustest kõige vihatum. Umbes, et oma heinatööd teed vihmas ja lumes, sest päikeselised päevad kulusid mõisa niitudel.

Kui nüüd uus härra ehk riik palavalt toetab vabatahtlikkusele üleskutsumist ehk tasuta tööd, on selles sarnasusi teopäevadega. Meetodid on küll peenemaks läinud. Enam pole kupja kaigast, vaid mahe jutt, kuidas see on ikka väga õilis ja kuidas pärast härra hea sõna ütleb. Et lämmatada kohe vastalised mõtted teemal „Aga kas meid äkki ei kutsuta tegema töid, mille eest me oma raharendi ehk maksudega juba tasunud oleme – ainult et raha on kuskile vasakule ära kadunud?”.

Vastalised mõtted ometi tekivad. No ei usu neid siledaid nägusid, kellest on kohe näha, et neil on elus ainult hästi läinud – ei usu seda uut mõisarahvast. Tahaks kohe lepingut uurida, et kas mõisategu on kirjas … ja seda ka, kuhu see raharent kogu aeg kaob …

Muidugi ei tähenda see kõik seda, et ligimest ei peaks aitama. Naabrit, kui ta sind appi kutsub. Iseennast, näiteks unustatud esivanema õuelt lõpuks selle GAZ-53 kabiini vanarauaks viies (see on lausa rahvuslik kosu, tundub). Aga pole midagi paha, kui üleskutsete peale natuke järele mõtled, et kes kutsub, miks ja kas tema sulle appi tuleks.