Osaühingu Uhtjärve Ürgoru Nõiariik asutaja Aivo Värton peab turismindusega tegelemise alustamisel „kõige kurja juureks” EASi stardiabi. „Lahe on projekti kirjutada, aga siis saadki abi ja kohe ka kohustuse luua töökoht. Pead asjaga vähemalt viis aastat tegelema ja nii ei jäägi muud üle, kui pihta hakata,” tuletab Värton naerusuiselt meelde Nõiariigi asutamist seitse aastat tagasi.

Alustatud sai väikeses talumajas, kus elati ise ja võeti vastu ka kliente. Majas oli viis tuba, millest ühte mahutati kogu isiklik elamine ja ülejäänud neljas majutati külastajaid. Kõik tööd tehti esialgu oma pere jõududega. Praegu annab Nõiariik tööd seitsmele inimesele. Vaatamata sellele, et turismindus on hooajaline, on nad tööl aastaringselt. Jaanuarist märtsini ja oktoobris-novembris tegutseb ettevõte puhtalt miinusega ning see tuleb katta ülejäänud kuudel teenitud kasumiga. „Teist võimalust lihtsalt ei ole, sest ainult püsitöötajatega on võimalik tagada kvaliteeti,” selgitab Värton.

Tasapisi laieneti nii ruumiliselt kui ka tegevuselt. 2010. aastal avati läheduses asuvas vanas pullilaudas Eestis ainulaadne siseliikluslinnak. Kui Nõiariik ja Pokumaa pakuvad maalähedasi elamusi, siis liikluslinnak on tükike Ameerikat Võrumaal.

Soov oli pakkuda lastele tegevust, mis ei ole ilmast sõltuv. Mõtte konkretiseeris Värtoni enda tütar, kes oli kogu rajamise protsessi vältel nõustajaks, mis on hea, mis halb. Värtoni sõnul oli kasu ka sellest, et ta ise oli elanud mitmed aastad Tallinnas ja teadis, mida linnainimene tahab. „Meie põhi-klient tuleb linnadest ja kui tead, mida ta tahab ja suudad seda pakkuda, siis läheb äri hästi,” räägib Värton.

Linnaku ehitamiseks saadi maaelu mitmekesistamise meetmest 1,1 miljonit krooni toetust. Meede andis vajaminevast rahast 60 protsenti ja endal tuli investeerida 40. Värton on veendunud, et nüüd ei julgeks ta enam sellist riski võtta. Vaatamata suurenenud riskikartusele on Värton optimistlik ja mõtleb aina uutele atraktsioonidele. Järgmise ideena rajatakse liikluslinnaku kõrvale lastele mõeldud vormelirada F-1, kus hakatakse sõitma elektri jõul töötavate vormelitega. Rada on kavas ära katsetada juba selle aasta sügisel.

Leaderisse on esitatud projekt jalgrattalinnaku rajamiseks. Vajaduse niisuguse linnaku järele dikteerib seadus. Praegu peab linnas jalgrattaga sõites olema juhiluba. Tänavatel võib sõita alates kümnendast eluaastast, kuid juba kaheksa-üheksa-aastastele oleks vaja õpetada, kuidas foori alt sõita, kuidas üle silla ja üle raudtee minnakse, kuidas ringteel jalgarattaga liigelda. Kõik need elemendid tulevad uuel hooajal avatavasse jalgrattalinnakusse.

Ettevõtlusega tasub tegeleda ainult siis, kui ise seda naudid

Hetkel on Nõiariigi peremehel peas ainult laiendamise mõtted. Julgust selleks annab huvi tõus liikluslinnaku vastu. Kuigi kõik Värtoni sõbrad on öelnud, et ta on rumal, et linnaku niisugusesse kohta rajas ja targem oleks olnud see ehitada Tallinnasse või Tartusse, tundub mehele endale, et ta ei ole kohavalikuga eksinud. Rahvas on linnaku ka Urvastest üles leidnud. „Lisaks pole vähetähtis, et hing tahab siin olla. Ma tahan, et kohalik inimene saaks kodu lähedal tööd, et ei näeks kurba pilti tühjenevast maast. Eks ma ole vist ka oma valla patrioot.”

„Praegu on minu jaoks Nõiariigis ja liikluslinnas tegutsemine nauding, mitte töö. Mulle meeldib inimestega suhtlemine, ekskursioonide tegemine ja nii kaua, kuni naudin kõike, mida teen, ma sellega ka tegelen. Kui enam ei naudi, siis tuleb maha müüa või lastele edasi anda,” võtab Värton lühidalt kokku oma tegevusplaanid.

Urvaste peab õppima end paremini turundama

Aivo Värtoni arvates võib koduvalda Urvastet julgelt võrrelda kauni looduse poolest teada-tuntud Rõuge ning Haanjaga. „Meil on olemas kõik looduslikud tingimused turistide vastuvõtuks. Meil on Urvaste kirik, Urvaste ürgorg, Uhtjärv, Eesti jämedaim puu Tamme-Lauri tamm, jämeduselt ka teine tamm – Mäe-Lõhtsuu tamm, samuti on meil Eesti kõige jämedam kask – Siiriuse kask, Pokumaa ja lisaks elab Contragi meie vallas,” nimetab Värton põhjusi, miks tulla Urvaste maile. Hendrik Relve on Urvastet nimetanud põlispuude paradiisiks. Kui objekte on võimalik ehitada, siis rekordpuid ei ole võimalik kasvatada ja niisugust varandust, nagu on Urvastes, ei ole kuskil mujal. Kahjuks ei osata seda müüa ja tulu teenida.

Keskeltläbi käib piirkonnas aastas

15 000-20 000 inimest ja neile kõigile peaks suutma midagi pakkuda. Ettevõtja jaoks on oluline, et külastaja kulutaks võimalikult palju. Haanjas ja Rõuges on turistidel võimalik valida mitmekümne majutuskoha vahel, kuid Urvaste kandis on Nõiariik ainuke öömaja pakkuja. „Loodus on andnud meile kõik, et inimesed siia tuleks, aga kliendid tahavad lisaks vaatamisväärsustele ka majutust ja toitlustust, kuid seda meil napib,” kirjeldab Värton hetkeolukorda.