Lihtsa elutõega 100aastane memmeke

JUUBEL • Antsla tervisekeskuses, kus asub ka hooldekodu, saab homme 100aastaseks Aliide Allas. See, kas Aliide sünnipäev on ikka tõesti homme, pole päris kindel, sest tema sünnitunnistusele on küll märgitud 20. aprill, kuid passis on sünnikuupäevaks 22. aprill 1912. Kui aga inimesele aastaid kogunenud nii palju kui Aliidele, ei loe üks päev ees või teine taga enam midagi. Sünnipäevalaps ise arvas nii ja küllap tal on õigus.

„Ma ei tea, kuidas ma nii kauaks siia ilma jäin,” ütleb Aliide. Tal pole väga vigagi – mõistus on selge, ainult istuda ta kaua ei taha ja kõnelda tuleb temaga ka kõvasti.

Elukiri keeruline …

Aliide Allase tööaeg hakkas karjaskäimisega, mil ta oli vaid kuueaastane. „Vend ja õde olid mul ka ja lapsepõlv paistis päris lilleline. Hiljem läks muidugi raskemaks, aga siis oli ka rammu rohkem,” seletas Aliide. Edasi tulid juba mitmesugused ametid majandites. Küll oli Aliide emisetalitaja, küll noorkarja peal, aga ikka kolhoosis, sest see oli vähemalt kindel töö. Kolhoose liideti, majandid muutusid järjest suuremaks ja pikapeale sai palkki töötegija vääriliseks.

Aliidel on olnud kaks meest. Esimene oli August Silberg, kellega ta elas vaid üks aasta ja kaheksa kuud. Siis mees suri. Hoopis kauem kurameeris Aliide Valter Allasega, kellega ta ka hiljem abiellus. Tervelt 30 aastat hoidis Aliide Valterit ja tolle lapsi. Siis suri ka Valter. „Esimene mees suri ruttu ja tolle jalutut emagi polnud kauaks. Aga Valteri surm haaras mind nii, et ma läksin pärast iga hommik nuttes tööle. Ent ühel hommikul olid pisarad otsas ja minusse asus rahu, mis jääb minusse mu päevade lõpuni … Teate, kui hea tunne see on?!”

Antsla vanadekodusse või tervisekeskusesse, nagu kogu maja nimetatakse, sattuski Aliide seetõttu, et enda lapsi tal ei ole ja tema teise mehe lapsedki on juba üle 60 aasta vanad.
Aliide on Kasaritsa külast pärit ja ta tahaks koju, aga näib, et Antsla tervisekeskuses on tal parem. Eks ta saab sellest ka ise aru, mõtlen endamisi, kuid järsku ütleb ta: „Ma räägin teile meeste kohta ühe tõe, mis kehtis minu ajal ja kehtib ka praegu. Teate – mees võtab naise kas nooruse rumalusest või vanaduse nõtrusest … Jaa …” See paneb mõtlema ennastki, ammu siis Aliidet, kes kohe tükk aega vait oli.

Kuigi Aliide on ammu pensionil, räägib ta vanadest aegadest hea sõnaga. On ta ju kogu elu püüdnud teistele kasulik olla ja pole kunagi eriti enda peale mõelnud. Nii see 100 aastat täis saigi ja Aliide Allas võib käe südamele panna, sest on elanud nii, kuis osanud ja kuidas õigeks pidanud.