Rattur autojuhile: Sinu kohvitopsile ei kasva jalad alla ja Sinu armust ma jään ellu

Tervist, autojuht. Kindlasti oleme kohtunud – sõidan tihti jalgrattal mööda Lõuna-Eesti maanteid. Mina olen kohtunud Sinu kõrvalproduktidega maanteekraavis ja Sinu nappide möödasõitudega, mis hetkeks elu silme eest mööda jooksutavad. Miks sa teed nii?

Pühapäev, kell on 18.30 ja seekord liigun Tõrva-Pikasilla marsruudil. Silmadega loendan helerohelisel murul iga paarikümne meetri järel Sinu nauditud kohvist alles jäänud topsi. Siis sai Sul Chesterfi eldi suitsupakk tühjaks ja lennutasid selle aknast välja. Oi – beebi tegi oma toimetuse mähkmesse, ka see on lennanud autost välja teeserva väetama. Ma isegi ei tea, kas peaksin silmad sulgema ja pimesi edasi liikuma?

Alles me saime oma kodumaa talgute korras puhtaks ja näib, et see puhtus riivab roolijate ilumeelt ning igatsetakse tagasi tibla mentaliteeti. Kõik, mis lõpeb koduuksega, kuulub risustamisele. Siiski võiksid sa aduda, et Sinu käest pillutatud kohvitopsile ei kasva imetabaselt pisikesi nunnusid latte-jalgu alla.