Venemaa agressiooni tõttu Ukrainas on mitmel pool löögi all vene keel. Ukrainast kõrvetatakse see dialekt välja koos okupantide endiga. Ukrainlased on võtnud väga tõsiselt käsile vene keele ja meele väljarookimise, maha võetakse mälestusmärgid ja massiliselt toimub tänavanimede muutmisi. Keel ei peaks süüdi olema, aga oma keelele on karuteene teinud ennekõike venelased ise.

Vene keelt kui sunniviisiliselt peale surutut ei tahtnud omavahel rääkida isegi punaimpeeriumi rahvad. Kuna muude võimalike ühendavate keelte (inglise, saksa) oskus oli veelgi nigelam, siis oldi sunnitud suhtlema vene keeles. Omavanuste lätlaste ja leedulastega räägin siiani selles murrakus, kuid noorematega inglise keeles. Mäletan, kuidas 1990. aastate alguses Poolas täienduskursustel olles, mis toimusid inglise keeles, oli raske kohalikega suhelda, kuna võõrkeeli nad ei mõiganud ja „rahvastevahelist suhtlemiskeelt” keeldusid mõistmast.