ARVAMUS

Haridusminister Jürgen Ligi ei saanud laupäevasel õpetajate tänugalal küll sõna suust, aga talle appi tõtates võib öelda, et õpetaja on kõige tähtsam.

Kui aus olla, siis õpetaja on kõige tähtsam vähemalt kaks korda aastas: 1. septembril, esimesel koolipäeval, tarkusepäeval ning samuti 5. oktoobril, õpetajate päeval. Nagu elu näitab, siis ülejäänud ajal õpetajat nii väga tähele ei panda, vähemalt pole seda näha. Samuti jätab soovida lugupidamine õpetajate suhtes.

Kas saab lugupidamiseks pidada seda möllu, mis seoses riigigümnaasiumide loomise ja vanade koolide likvideerimisega Võrus ning mitmel pool mujal Eestis tekitati? Nende juhtumite põhjal saab koostada õpikumaterjali sellest, kuidas ei tohiks mitte mingil juhul asju ajada. On suur mõistatus, kuidas hariduse kantside, koolide ümberkorraldamisel aeti asju jõmluse tasemel. Kuidas ühe hetkega heideti põrmu paljude inimeste aastakümnetepikkune töö, käituti nagu elevandid portselanipoes. Kas õpetajad, need kõige tähtsamad, ühed ühiskonna alustalad, olid tõesti sellist vintsutust väärt?

Või võtame õpetajate palkadeteema, mida on ühiskonnas pikalt nämmutatud ja veeretatud nagu kuuma kartulit suus, aga millest kaugemale pole kahjuks jõutud. Kui õpetajad viimases hädas ise nõudma ja streikima hakkasid, siis laksati valusalt vastu otsustega hakata koole likvideerima. Kas õpetajad olid ja on tõesti sellist suhtumist väärt?

Või siis lasteaiaõpetajate teema. Lasteaiaõpetajad on vähemalt sama olulised kui põhikooli-, gümnaasiumi- või kutse- ja kõrgkooliõpetajad, ent neid hinnatakse millegipärast ikkagi kõige madalamalt. Lasteaiaõpetajate palgad on kohati kolmandiku võrra madalamad kui põhikooliõpetajate omad, samas on töö ja vastutus kas sama suured või veelgi suuremad. Millegipärast ei peeta lasteaiaõpetajaid riigi määratud rahastamise vääriliseks, mistõttu sõltub lasteaiaõpetaja sissetulek kohaliku omavalitsuse võimalustest. Kas see näitab lasteaiaõpetajatest hoolimist?{fcomment}

Paar nädalat tagasi šokeeris Eesti avalikkust Saksamaale kolinud eestlanna Anne Diersi juhtum, kuna naiselt oli laps ära võetud ja Saksa riik ei leppinud sellega, et naine tahtis lapsega Eestisse elama tulla.

Anne juhtumi puhul ei aidanud isegi sellest, et nii naisel kui ka lapsel on Eesti kodakondsus – Saksa riik peab Saksamaal sündinud lapsi enda omaks. Lapse ema juurest äravõtmisel toodi põhjuseks, et naisel on pesumasin rikkis.

Anne juhtum pole siin ainus. Õuduslugusid sellest, kui Eesti emadelt on välismaal, eriti Skandinaaviamaades ja Saksamaal lapsi ära võetud, on tulnud avalikuks ridamisi mitmeid. Eesti ametnikud siin ennastsalgavalt emade ja laste kaitsele ei visku, vaid lastaksegi lapsed ära võtta ja välismaale viia.

Õnneks Eestis midagi seesugust ei toimu. Siin kaitseb Eesti riik usinalt laste õigust olla oma pere ja oma lähedastega koos. Isegi perevägivalla juhtumite puhul eelistatakse lapsed pere juurde jätta. Lapsed võetakse vanematelt ära ainult üksikjuhtumitel, kui on näha, et vanemad tõesti laste eest hoolitsemisega hakkama ei saa. Seetõttu on Eestis väga vähe lapsendamiseks sobivaid lapsi. Näiteks Võrumaalt elab asenduskodus ainult 30 lapse ringis. Lapsendamiseks soovitakse ühe-, kaheaastaseid lapsi ja lapsendamise juhtumeid on Võrumaal aastas ainult mõni üksik.

Eestis minnakse praegu üle pere tüüpi asenduskodudele, see peaks tulevikus välistama lastekodudest tuttavad olukorrad, mida Eesti avalikkus õppis tundma Leida Laiuse kuulsast filmist „Naerata ometi”. Soovitavalt pannakse kõik lapsed päris peredesse, kus on nii ema kui ka isa, õed ja vennad.

Asenduskodu perele kompenseerib riik lapsega seotud kulude katteks 795 eurot, alla kolmeaastase ja puudega lapse puhul 1230 eurot kuus. Samas tähendab uus laps asenduskodule pikkadeks aastateks vastutusevõtmist. Seetõttu ongi pere tüüpi asenduskodu lapsele parem kui lastekodu tüüpi kodu, kuna viimasest saab laps täisealiseks saamisel 383 eurot elluastumistoetust ja ongi kõik.

{fcomment}