Omavalitsuste liitmise asi, mida valitsus on veeretanud nagu kuuma kartulit juba ligemale 20 aastat, tuleks lõpuks ära otsustada, et inimesed saaksid rahulikult oma plaane teha. Praegune olukord, kus väiksemad omavalitsused elavad pidevalt nagu püssirohutünni otsas, ainult süvendab ebakindlust tulevikus suhtes.

Sõmerpalu vallavanem Aare Hollo mäletab hetke ajast, kui Võru maavanem oli Robert Lepikson, mil valdade juhid maavanema juurde kokku kutsuti, et kokku leppida uute omavalitsuste piirides. Sellest ajast on varsti möödas paarkümmend aastat, kogu selle aja on räägitud, kuidas kohe-kohe hakatakse omavalitsusi kokku panema, aga mitte midagi ei ole juhtunud.

Viimati rääkis haldusreformist kindlas kõneviisis regionaalminister Siim Kiisler. Tema jutu järgi oleks pidanud reform juba ammu tehtud olema ja omavalitsused kokku pandud. Maksumaksja raha eest käis kõva rabelemine, sajad ametnikud tootsid tuhandeid lehekülgi pabereid, aga mitte midagi ei juhtunud. Reform on siiani läbi viimata.

Nüüd on haldusreformi peal uus ja uue kõlava nimega minister, kes räägib samuti reformist kindlas kõneviisis. Et aastani 2017 saab ise vabalt liituda ja et alates 2018. aastast hakatakse vägisi kokku panema. Omavalitsustöötajad võtavad seda juttu juba külma rahuga, sest viimased sellised jutud on juttudeks jäänudki. Inimestele, kes asjaga lähemalt kokku puutunud, on kasvanud paks nahk selga.

Neis inimestes, kes tahavad pikema aja peale plaane teha, tekitab pidev reformijutt ja lubadustest kinni pidamata jätmine suurt ebakindlust. Kui valitsusliitu juhtiv Reformierakond on valijatele sisendanud, et nendega koos võib kindel olla, siis haldusreformi asi on kindlusest ikka väga kaugel. Inimesed ei tea, kas omavalitsused jätkavad või mitte, kas koolid, lasteaiad ja muud asutused jäävad püsima ja kas maapiirkonda on üldse mõtet elama jääda või mitte. Üldises ebakindluse õhkkonnas on igaks juhuks kindlam kolida mõnda suurde linna, mida haldusreform ei puuduta.