Eile Võru vallamajas toimunud pagulasküsimuste-teemalisel arutelul jäi kõlama omavalitsuste vastuseis Lõuna-Euroopast saabuvatele pagulastele.

Pagulasküsimuste otsustaja, sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse pidi vastama Võrumaa omavalitsuste esindajate teravatele küsimustele. Näiteks kas ta on isiklikult kokku puutunud islamiusulistega ning kas ta usub, et kaugelt maalt tulijaid on võimalik Eesti ühiskonda sulandada. Asekantsler andis mõista, et ei oska mitmele küsimusele vastata, ning et osa asju on pagulastega seonduvas poliitikute otsustada.

Üks suuremaid probleeme, millega Eestis tuleb seoses pagulastega silmitsi seista, on turvalisuse küsimus. Pole saladus, et nii Eestis kui ka mujal Kesk- ja Ida-Euroopas on vastuseis pagulastele väga suur ja inimesed on lausa vihale aetud. Euroopa Liidust poolsunniviisiliselt peale surutud pagulaskvoodid suurendavad veelgi võõraviha, mis viib kokkuvõttes teravate kokkupõrgeteni. Kui juba pagulassõbralikul Saksamaal süüdatakse pagulaste eluasemeid, mis siis veel Eestist rääkida. Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuse sein pandi põlema ja süüdistama ei pea selles mitte kohalikke elanikke, vaid otsustajaid, kes pole suutnud suureneva võõraviha tingimustes varjupaigataotlejate turvalisust tagada. Manitsused stiilis: ärme nii tee või et nii pole ilus siin ei aita, sest inimesed on juba tehtud otsustega üles köetud.

Viha üle väljastpoolt tulijate vastu pole Kesk- ja Ida-Euroopas vaja imestada, sest Lääne-Euroopas tavapäraseks saanud heaolu ei ole siia veel saabunud. Sellises olukorras, kus omainimesed on sunnitud raskete olude tõttu kodust või kodumaalt lahkuma, on solvav, kui suure rahaga meelitatakse kohale väga kaugelt Aafrika mandrilt saabunud kutsumata külalisi. Sotsiaalministeeriumi asekantsler jäi näiteks eile vastuse võlgu Võru elaniku Veevi Hõraku küsimuse peale: milliste summadega on valitsus valmis toetama neid Eesti inimesi, kes tahavad kodumaale tagasi tulla.