Õiguskaitse pärast piinlik

Õiguskaitse, mis peaks inimesi kaitsma, on muutunud Eestis nõukogude aja laadseks inkvisitsiooniliseks karistusmasinaks.

Eesti juhtivad õigusasjatundjad on juba juhtinud tähelepanu asjaolule, et üle poole Eesti elanikest on karistusregistris arvel. Lihtsas keeles väljendatuna tähendab see: üle poole Eesti elanikest on pätid. Ühelt poolt võib öelda, et see tähendab õiguskaitseorganite tublit tööd, teiselt poolt on selline massikaristamine viinud karistuse devalveerumiseni. See tähendab, et karistus ei oma enam mõju, samamoodi nagu nõukogude perioodil, mil riigi tagant varastamist peeti auasjaks, mitte kuriteoks.

Inkvisitsioonilise karistusmasina ehe näide oli Keskerakonna juhi Edgar Savisaare vahi alla võtmine ja tema kodus toimunud läbiotsimine. Juba päev hiljem selgus, et tegelikult olid tema suhtes esitatud kahtlustused laest võetud. Lihtsalt öelduna: Savisaare juures käidi „kalastamas”, see tähendab: otsimas võimalikke viiteid võimalikele kuritegudele. Mingeid vettpidavaid tõendeid Savisaare kohta pole välja tulnud.

Teine ilmekas näide „kalastamisest” on 2011. aasta 4. mail toimunud läbiotsimine Võrumaa Teataja toimetuses, kus osales kümmekond politseinikku ja mille tulemusel ei avastatud mitte midagi kuritegelikku. Saatuse irooniana – samal päeval ja samal ajal mindi Võmmorskis turvavarustuseta väikese grupiga relvaladu läbi otsima. See operatsioon lõppes ühe kaitsepolitseiniku jaoks saatuslikult.

Küllap on tõetera sees kogenud õigusasjatundja Leon Glikmani kriitikal, et Eesti on pimesi üle võtnud nõukogudeaegse inkvisitsioonilise kohtueelse uurimise mudeli, mis teeb kogu edasise menetluse absoluutselt ebavõrdseks. Eesti pole Glikmani väitel rakendanud nõutavaid rahvusvahelisi kohustusi. Üheks baasprintsiibiks on niinimetatud quality of arms ehk võrdsed relvad. See tähendab seda, et kumbki menetluse pool peab omama võrdseid teadmisi ja võrdseid võimalusi vastaspoole argumente ja tõendeid kahtluse alla seada. Kahjuks Eesti menetlusseadus seda ei võimalda.