Pagulasi toetame, põllumeest mitte

Eesti seisab praegu silmitsi mitme suure kriisiga. Esiteks pagulaskriis terves Euroopas, millist pole olnud viimased 70 aastat alates teisest ilmasõjast. Ning põllumajanduskriis, millist ei mäletata mitukümmend aastat, alates Eesti taasiseseisvumisest. Mõlemad kriisid vajavad tähelepanu, aga millegipärast tegeletakse rohkem pagulaste kui põllumajanduse küsimustega.

Pagulaskriisi tähtsustamisest võib aru saada: ohus on vanad ja suured Euroopa riigid nagu Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa. Need suured riigid on praegu kõige suurema surve all, ja on mõistetav, et nende riikide huvides on pagulasi ka mujale jagada. Pagulaste puhul millegipärast viidatakse solidaarsuse põhimõttele, mida näiteks põllumajanduses on jätkuvalt eiratud: Eesti põllumees saab endistviisi mitu korda vähem toetust kui tema kolleegid Saksa- või Prantsusmaal. Pagulasi peab aga Eesti vastu võtma samadel alustel ülejäänud Euroopa riikidega.

Võrumaa üks juhtivaid põllumehi, Jaagumäe talu peremees Mart Timmi, ei saa aru, kuidas Soome kapitalil põhinev seakasvatus Ekseko, mis asub otse katkukolde kõrval, sai Euroopa Liidult erisuse, aga katkukoldest mitmekümne kilomeetri kaugusel asuv Jaagumäe talu seda ei saanud. Sellist vahetegemist ongi raske mõista, solidaarsusega on siin vähe pistmist. Pigem on tegemist ärihuvidega, mis on vanades Euroopa riikides paremini esindatud kui uutes. Välisajakirjanduses on olnud palju juttu sellest, kuidas suurtel Euroopa firmadel on Brüsselis oma lobitööosakonnad, mille abil oma huvisid läbi surutakse. Euroopa Liidu lobigruppe peetakse kõige mõjuvõimsamateks kogu maailmas. Selles pole midagi imelikku – Euroopa Liidu 500 miljoni elanikuga turg on maailma kõige ahvatlevam, selle nimel tasub kõvasti rabeleda.

Eesti on praeguses välispoliitilises olukorras rohkem huvitatud oma maine hoidmisest ja suurematele vendadele meeldimisest kui oma ettevõtjate huvide kaitsmisest. Seetõttu pole ime, et siin teenitakse senisest enam välisriikide ja väliskapitali huve.{fcomment}