SEB korraldatud uuringust selgub, et lapsevanemad annavad lastele taskuraha võrreldes mullusega vähem regulaarselt ja lisaks jälgivad vanemad ka rohkem seda, millele laps oma taskuraha kulutab.

Küsimusele, kas nende lapsed saavad iseseisvaks kulutamiseks taskuraha, vastas 45 protsenti lapsevanematest, et saavad aeg-ajalt ning 44 protsenti vastas, et lapsed saavad taskuraha regulaarselt. Läinud aastal andsid lastele aeg-ajalt taskuraha 35 protsenti vanematest ja regulaarselt tegi seda 50 protsenti. Vanematest viis protsenti ehk kahe protsendipunkti võrra rohkem kui mullu vastas, et lapsed teenivad endale ise taskuraha. Vähenenud on aga nende vanemate hulk, kes oma lastele üldse taskuraha ei anna – kui mullu oli selliseid vanemaid 10 protsenti, siis tänavu kuus protsenti, teatas SEB.

„Regulaarne lastele taskuraha andmine on märgatavalt vähenenud, seda arvatavasti pikaleveninud majanduslanguse ja kiire hinnatõusu tõttu, mis on muutnud perede rahalise toimetuleku keerulisemaks,“ nentis SEB eraklientide segmendi projektijuht Victoria Tkatš. „Samas on tore näha, et vähenenud on vanemate hulk, kes kas ei saa või ei soovi lastele üldse taskuraha anda.“

Kõige suurem hulk ehk 40 protsenti vanematest annab oma lapsele taskuraha keskmiselt kuni 20 eurot kuus, 34 protsenti annab 21–40 eurot ja 17 protsenti annab 41–80 eurot kuus. 81–120 eurot taskuraha annab vanematest kuus protsenti, 121–160 eurot annab üks protsent ja üle 160 euro kaks protsenti.

„Võrreldes läinud aastaga on laste taskuraha summad mõnevõrra muutunud – kolme protsendipunkti võrra on vähenenud nende vanemate hulk, kes annavad lapsele taskuraha kuni 20 eurot kuus ja seitsme protsendipunkti võrra kasvanud vanemate arv, kes annavad lapsele 21–40 eurot kuus,“ märkis Tkatš. „Samas on viie protsendipunkti võrra vähenenud ka nende vanemate hulk, kes annavad lapsele 41–80 eurot kuus.“ 

Huvitava tõsiasjana tõi Tkatš välja, et isad on lastele taskuraha andmisel mõnevõrra heldemad kui emad. „Taskuraha summa kuni 20 eurot kuus on peamine, mille puhul võib täheldada, et emade osakaal on suurem kui isade oma, vastavalt 44 ja 36 protsenti, aga suuremaid summasid annavad lastele taskurahaks pigem isad kui emad,“ märkis ta.  

Isad ja jälgivad ka emadest veidi harvemini seda, millele lapsed oma taskuraha kulutavad, kuid mõlemad on seda võrreldes läinud aastaga hakanud tegema sagedamini. Mõnikord teeb seda 50 protsenti isadest ja 42 protsenti emadest, mullu vastavalt 62 ja 55 protsenti, pidevalt aga 41 protsenti isadest ja 50 protsenti emadest, mullu 26 ja 37 protsenti. Üldse ei jälgi oma lapse kulutusi vaid üheksa protsenti isadest ja seitse protsenti emadest, mullu 11 ja seitse protsenti.

„Taskuraha kasutamist on vanematel lihtsam jälgida siis, kui anda seda lapsele pangaülekandega, mida enamik ehk 62 protsenti vanematest ka teeb,“ rääkis Tkatš. „Lapse pangakaardile tasub määrata ka päeva- ja kuulimiidid, et taskuraha ootamatult ühe korraga ära ei kuluks,“ lisas ta.

Pangakontot ja -kaarti kasutabki 80 protsenti lastest ja oma esimese pangakaardi sai 57 protsenti neist juba 7–10-aastaselt. 11–14-aastaselt sai pangakaardi 38 protsenti lastest ja vaid kuus protsenti sai selle 15–17-aastaselt.

SEB korraldatud uuring toimus tänavu juulis ja augustis. Uuringu viis läbi Norstat ja kokku vastas küsimustele 1001 lapsevanemat üle Eesti.

Tänavune kooliaasta algus on eriline, kuna taasiseseisvunud Eestis hakkavad esimest korda kõik 1. klassi õpilased õppima ja lasteaiarühmad tegutsema eesti keeles - eestikeelsele õppele lähevad üle ka kõik 4. klassid.

„See viib meid uuele rajale ja kümne aasta pärast loodetavasti sellisesse tulevikku, kus me enam ei erista haridussüsteemis lapsi kodukeele järgi ning kõigil on võrdsed võimalused jätkata õpinguid ja olla elus edukad,“ ütles haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. „Seda reformi on kaua ette valmistatud ning koolid, koolipidajad ja riik on ühiselt pingutanud. Pingutame veel ja viime selle reformi koos ellu.“

Üleminek eestikeelsele haridusele algab lasteaedades ning 1. ja 4. klassis selle aasta septembrist ja kestab seadusest lähtuvalt kuni 2030. aastani. Eestikeelsele õppele ülemineku tegevuskava elluviimiseks on riigi eelarvestrateegias aastateks 2024-2027 kavandatud 221 miljonit eurot, millele lisanduvad välisvahendid summas 28,6 miljonit eurot. Samas suurusjärgus toetatakse üleminekut ka 2027-2030. Üleminekut toetavatesse tegevustesse on kaasatud Eesti Keele Instituut, haridus- ja noorteamet, Rajaleidja, ülikoolid, Eesti Lastevanemate Liit, töötukassa, Integratsiooni Sihtasutus, VeniVidiVici, Asendusõpetajate MTÜ jpt partnerid. 

Ülemineku edukaks toimumiseks on vaja, et kool ja kodu teeksid koostööd. Ministeerium on koostanud haridusasutustele juhendmaterjali, kuidas toetada lapsi lasteaias ja õpilasi koolis ning millist tuge pakkuda lapsevanematele. 

Eesti keelest erineva kodukeelega lapse õpetamisel eesti keeles on väga oluline lapsele ja perele tagasiside andmine. Tavapärane on see, et lapsel tekib niinimetatud vaikuseperiood, mil ta omandab teadmisi, kuid ei väljenda neid üheski keeles. Vaikuseperiood võib kesta kuu aega, aga ka palju kauem ning on väga oluline, et õpetajad seda arvestaksid.  
 
Lapsevanematele on abiks ka Rajaleidja info ja nõuanded; keelekümblusprogrammi Lastevanemate Liidu seminarid ja infomaterjalid; Tartu Ülikooli Narva kolledži lastevanemate akadeemia kohtumised. 
 
Õpetajate töö toetamiseks on koostatud loetelud soovituslikust õppevarast ning praktilistest ja vajalikest materjalidest. Näiteks üleminevate lasteaiarühmade ja klasside soovitusliku õppevara loetelu; eesti keele kui teise keele õppevara loend Sõnaveebis; e-koolikott, mis võimaldab otsinguid märksõnade järgi, näiteks lõimitud aine- ja keeleõpe, keelekümblus ja nii edasi. 
 
Selleks, et kõik haridusasutused saaksid võimalikult palju vajalikku teavet ülemineku kõigi osaliste toetamiseks, koondas ministeerium põhjalikku infokirja olulised viited erinevatele seadustele, keeleõppe võimalustele, metoodikakoolitustele ja teistele üleminekuga seotud aspektidele.