Rattahooaeg on täies hoos ning soojad suvepäevad täidavad linnatänavad ja maanteeäärsed sadade ja tuhandete rattaspordi sõpradega. Minu kui iga päev rattaid müüva spetsialisti jaoks tähendab see ennekõike kibekiiret rattamüügi  ja -hoolduse hooaega. Samas on see ka aeg, mil pea üle päeva tuleb meediast lugeda uudiseid ratturitega juhtunud liiklusõnnetustest. Võrumaal sai eelmisel aastal vigastada 3 jalgratturit ning sellel aastal pole siiani jalgratturitega õnnetusi juhtunud ja ma loodan, et see nii ka jääb.

Hawaii Expressis on juba ligi 15 aastat kehtinud põhimõte, et kiiver kuulub jalgratta põhivarustusse. See tähendab, et ükski rattaostja ei tohiks väljuda poest kiivrita, kui tal just kiiver kodus ootamas ei ole – on ju kiiver ratturile täpselt samasugune turvavarustus nagu autojuhtidele turvavöö.

Lühikesi otsi autoga sõites ei teki küsimustki, et milleks ma kilomeetriks-kaheks turvavöö peale panen? Ja seda mitte seepärast, et saame turvavööta trahvi, vaid seepärast, et tegemist on elementaarse ohutusabinõuga.

Ainult sportlastele?

Ometi kiivrisse nii ei suhtuta. Pikki aastaid on kiivrit peetud üksnes spordivarustuseks, mida linnatänavatel rattaga liigeldes vaja ei ole. See ei ole sugugi üllatav, sest kaua aega müüdi Eestis ainult sportlikke kiivreid. Tänapäeval on valik aga tohutu lai – kiivrid on muutunud moeaksessuaarideks ning saadaval on nii kootud, kangast kui ka nahast kattega stiilseid peakatteid.

Liiklusseadus ütleb, et kiiver on kohustuslik alla 16-aastastele ratturitele. Paljud arvavad, et see tähendab, et kiiver on vajalik ainult lastele, kes alles õpivad rattaga sõitma. Eriti kurvaks teeb see, kui kiivrit ei kanna lapsevanemad, kes saadavad rattasõidul oma lapsi. Nii annavad nad tahtmatult oma võsukestele signaali: kiiver on lastele – kui saad suureks, siis võid ka kiivrist loobuda.

Seadus ju lubab

Tegelikult on pea ja mõistus kallid ju kõigile, mistahes vanuses inimesega tegu. Lapse vigasaamine või hukkumine on kohutav, aga ema, isa, vanavanema või hea sõbra kaotus ei ole sugugi väiksem tragöödia. Vaadates, kes satuvad liiklusõnnetustesse, tuleb tõdeda, et lapsed ei ole sugugi mitte peamine ohustatud sihtrühm.

Kriitikud küsivad seepeale, et kas minu arvates peaks siis muutma kiivri kandmine kõigile ühetaoliselt kohustuslikuks. Seda ma ei väida. Riigid, kus jalgratturid on liikluses vaat et aktiivsemad osalised kui autojuhid, pole seda eesmärki saavutanud käskude ja keeldudega – pigem ikka luues hästitoimivaid kergliiklusteede võrgustikke, mis võimaldavad ratturitel ja autojuhtidel liikluses kõrvuti turvaliselt eksisteerida.

Küll aga tahaksin pöörduda kõigi rattasõprade poole üleskutsega. Küsige endalt iga kord sadulasse istudes: „Kui kallis on mu elu, toimiv keha ja pea minule ning minu lähedastele?“

Ükskõik, kui kehvasti või kergelt läheb juhusliku äparduse tagajärjel teie rattaga – tõenäoliselt on võimalus see ära remontida või asendada. Inimesi aga ei asenda.

Kas on midagi veel mõnusamat, kui sumedal suvel mööda Eesti ja välismaa teid autoga kilomeetreid mõõta, ümbritsevat ilu nautida ja uusi piirkondi avastada? Ent mida teha selleks, et autoreis mõnusalt kulgeks?

1. Vii oma sõiduk reisikorda. Teosta sõidukile reisieelne kontroll - vaheta vajadusel õli, lase kontrollida veermik ning vedelike tase. Samuti vaata üle tagavararatta seisukord, vajalikud vahendid rehvivahetuseks või võta kaasa rehviparandusvaht, mis päästab sind edukalt juhul kui rehviga midagi väiksemat juhtub.

2. Veendu, et kohustuslik liikluskindlustus kehtib. Liikluskindlustus on kohustuslik kõikjal, selleta liigelda ei tohi. Lisaks soovitame kaasa võtta rohelise kaardi - see on kehtivat liikluskindlustust tõendav dokument välismaal ja on kohustuslik reisimisel väljaspool Euroopa Liitu. Rohelise kaardi saab iga kindlustuspoliisi omanik küsida oma kindlustusandjalt. Liiklusõnnetuse korral hüvitatakse kahjud kannatanule seaduste põhjal, mis kehtivad õnnetuse toimumise riigis. Liikluskindlustuse kehtivust saab igaüks kontrollida Liikluskindlustuse fondi kodulehelt. (siit: https://vs.lkf.ee/pls/xlk/!sysadm.ic_insurance_cover_pkt.show_form?p_purpose=DRIVE)

3. Sõlmi ka koguriskikaitsega kaskokindlustus. See hüvitab pea kõik sõidukile põhjustatud ettenägematud ja ootamatud kahjud, hoolimata süüdlasest või õnnetuse toimumise kohast. Seega aitab kaskokindlustus maandada riski, et reis liiga kulukaks osutuks. Õnnetuse juhtudes, tasub siiski alati ka väikseimast plekimõlkimisest pildid teha, seda nii lähivaates kui suures plaanis ning pidada nõu oma kindlustusandjaga.

4. Pane tasuta autoabi number telefoni ja autosse. Veendu, et sinu kindlustusega kaasnev 24h hädaabi teenus kehtiks kogu reisiteekonnal ning hüvitaks kõik mõistlikud ja põhjendatud kulutused ning vajadusel ka katkise auto Eestisse transportimise. Näiteks pukseerimisteenus välisriigis võib äärmiselt kulukaks osutuda.

5. Ole valmis reisi katkemisega seotud kuludeks. Kodumaal reisides tasub uurida, kas kaskokindlustusest on abi ka juhul kui õnnetuse tagajärjel on autoga reisi jätkamine võimatu. Pikema autoreisi puhul soovitame lisaks sõlmida ka välisriigis kehtiva reisikindlustuse, mis hüvitab muuhulgas ka ravikulud. Nii enne reisi katkemist tehtud ettemakstud kulutused kui ka kulud, mis on seotud sellega, kui keegi reisiseltskonnast peaks haigestuma.