Padar soovitab loomade karjatamise piirangud kiiresti üle vaadata

Riigikogu maaelukomisjoni juhi Ivari Padari sõnul tuleks kiiresti üle vaadata veeseadus ning lubada loomade karjatamine ka siseveekogude kallastel.

"Keegi ei sea kahtluse alla ei vee ega ka looduse kaitse tähtsust. Piiranguid ei tohi aga kehtestada lihtsustatud moel, käsitledes ühe mõõdupuuga neid põllumehi, kelle majandustegevus kujutab keskkonnale ohtu ja neid, kes majandavad loodusega arvestades, ütles Padar riigikogu pressiteenistuse teatel pärast kohtumist lihaveisekasvatajatega.

Tema sõnul on oluline veel sellel kevadel kõrvaldada veeseadusest kiiresti loomakasvatuse arendamist pidurdavad tegurid. Padar märkis, et on vaja nii veisekasvatuse kui ka lambakasvatuse arendamiseks luua soodsamad karjatamistingimused.

Sarnasel seisukohal on ka maaeluministeerium. Esmaspäeval saatis ministeeriumi kantsler ka keskkonnaministeeriumile kirja, milles soovitas veeseaduse sätteid täiendavalt analüüsida. Maaeluministeeriumi hinnangul tuleks karjatamisluba siiski kitsendada loomkoormuse nõuetega.

"Leiame samuti, et karjatamise positiivne mõju elurikkusele kaalub üldjuhul üle võimaliku mõju veekeskkonnale ja karjatamist ei ole mõistlik lausaliselt keelata," ütles maaeluministeeriumi põllumajanduskeskkonna büroo juhataja Katrin Rannik BNS-ile.

Karjaloomakasvatajad soovivad, et riik lubaks loomi karjatada ka siseveekogude kallastel, kuna nende hinnangul pole praegune keeld keskkonnakaitseliselt ega praktiliselt põhjendatud.

"Veeseaduse muutmise eelnõu seletuskirjas märgiti õigustatult, et veekaitse seisukohalt ei ole põhjendatud karjatamise keelamine rannikualadel, kuna karjatamise mõju veele ei ületa saadavat kasu loomade ja lindude elupaikade ning korras rannaalade näol. Paraku ei lähtutud samadest kaalutlustest siseveekogude kallaste suhtes, kus jäi kehtima senine kord," seisab MTÜ Liivimaa Lihaveis koostatud ning mitmete loomakasvatajate toetatud pöördumises.

Pöördujate sõnul vohab Eesti rannikualadel pilliroog, mis põhjustab suurte alade kinnikasvamist ja elupaikade vähenemist, samas kui karjatamine aitaks olukorda märgatavalt parandada. "Karjatamisega kaasnev kasu on ilmne, võimalik kahju veekeskkonnale aga pigem teoreetiline," märkisid loomakasvatajad ja lisasid, et pole ka tõendatud, et karjatamine vee kvaliteeti olulisel määral rikuks.

Samuti seisab pöördumises, et praegune seaduse sõnastus on täiesti ebapraktiline, kuna näiteks juhul, kui 10-meetrise tsooni juurde tuleks püstitada piirdeaiad, siis jääks vähe ruumi niitmiseks, lisaks on paljude veekogude kaldad nii järsud, et vajavad eritehnikat, samas kui loomad saaksid seal rohu söömisega hästi hakkama. Seega tähendab karjatamise keeld sisuliselt veekogude kallaste võsastumise kunstlikku soodustamist," märkisid pöördujad.

Jaanuaris jõustunud veeseaduse järgi on veekaitsevööndis keelatud majandustegevus, välja arvatud veest väljauhutud taimestiku eemaldamine, heina niitmine, roo lõikamine, heina ja roo koristamine ning keskkonnaameti nõusolekul ja tingimustel karjatamine mererannikul.

Vastavalt seadusele on veekaitsevööndi ulatus veepiirist Läänemerel ja Peipsi, Lämmi, Pihkva ning Võrtsjärvel 20 meetrit, teistel järvedel, veehoidlatel, jõgedel, ojadel, allikatel, peakraavidel ja kanalitel ning maaparandussüsteemide eesvooludel 10 meetrit ja vähem kui 10-ruutkilomeetrise valgalaga maaparandussüsteemide eesvooludel üks meeter.