Tänastes oludes, kus prügi enam prügimägedele ei ladustata, vaid seda kui kaupa põletusjaamades põletatakse ning sellest soojusenergiat ja elektrit toodetakse, on seda kummalisem, et selle eest üha kõrgemat hinda kasseeritakse. Veel mõistusevastasem on olukord, et omavalitsusjuhid pakutud hinnaga kaasa lähevad ega vaevu uurima, mis äri prügiga tegelikult aetakse. Näiteks tunnistas Võru vallavanem, et hind, millega prügi põletusjaama vastu võetakse, on suur saladus. Sellise saladusega võiks ehk tavalise äri puhul isegi leppida, aga avaliku teenuse puhul, mis tiheasutuse piirkondades on elanikele lausa kohustuslik ehk võrreldav maksuga peaks teenuse üksikasjad olema avalikud. Maksumaksjal on õigus teada, mida tema rahaga tehakse. Vastasel korral on tegemist avaliku räkitiga, nagu see oli kombeks Eesti taasiseseisvumisaja alguses, kus inimestel tuli maksta niinimetatud katust ja selle raha edasise liikumisega oli kursis väike ring väljavalituid.

Lihtne talumehe loogika ütleb, et kui prügil on hind ehk seda müüakse, siis peaks prügi omanikul ehk siis elanikel olema õigus selle eest tasu küsida, selle asemel et prügi äravedamisele peale maksta. Jäätmekäitlejad on ise tunnistanud, et praegu viiakse kogu olmeprügi autodega otse põletusahju, kuna sorteerimine ei tasu ennast enam ära. Nagu tunnistas Võru abivallavanem Kalmer Puusepp, siis ei viida prügi enam isegi Võru jäätmekeskusse pressimisele. Kui nii, siis on üsna tõenäoline, et prügi kokkuostuhind katab selle transpordi Võrust Tallinna ja jäätmekäitlejal on üsna ükskõik, mis hinda ta oma klientidelt küsib. Nii on seletatav ka kurioosum, et Võru valla uue hinnakirja järgi on ühe hinnaga nii 120-liitrise kui ka 4500-liitrise konteineri tühjendus – jäätmekäitlejal kokkuvõttes vahet pole. Tartus on juba jõutud olukorrani, kus teatud piirkonnas on prügivedu lausa tasuta.

Võrumaa omavalitsustel oleks tark sellises olukorras taas seljad kokku panna, nii nagu seitse aastat tagasi, mil oli päevakorras Räpo prügila sulgemine.