Seoses prügiveohinna kallinemisega on tõusnud päevakorrale prügiteema. Nagu selgub, võimaldab vähene teadlikkus koorida inimestelt mitu nahka.

Prügil ehk segaolmejäätmel väärtust ei ole, selle üleandmise eest peab maksma. Hind ei ole mingi saladus – olenevalt kogusest ja omadustest küsitakse prügi üleandmisel põletustehases 25–35 eurot ning prügilas koguni 60–75 eurot tonni eest. Prügi käitlemine on kallis ja keskkonnale koormav.

Kui jäätmed visata ühte kasti, muutuvad need kasutuks. Nii on küll mugav, aga keskkonnavaenulik. Segunenud sodi hilisem sortimine pole edukas, kasulikku materjali saab vähe ja selle kvaliteet on vilets. Eesti ainuke taoline sortimistehas pankrotistus juba 2007. aastal.

Keskkonnaametnikud toovad siin lihtsa võrdluse – talvevarusid soetades paneme eraldi kastidesse kartulid, porgandid, seened, ploomid, maasikad ja muu isuäratava. Aiasaadusi on võimalik erinevalt käidelda: marineerida, hapendada, soolata, kupatada, kuivatada. Kui aga pilduda erinevad aiaviljad koos purkidega lihtsalt keldri põrandale, ei ole varudel mingit väärtust ja keegi peab sodi hiljem keldrist välja kandma. Samamoodi on jäätmetega – sodiprügil pole väärtust. Targem on materjalid liigiti kokku koguda ja jäätmeliigile sobivalt käidelda.

Lisaks sellele, et prügi tekitamine on keskkonnavaenulik, on see seadusega keelatud. Paljud teavad, et ohtlikke jäätmeid ei tohi prügi sekka panna, aga lisaks on keelatud sinna panna ka paberit ja kartongi, pakendeid ning biolagunevaid jäätmeid. Näiteks Võru linnas peaks juba mitu aastat toimuma biolagunevate jäätmete, nende seas toidujäätmete eraldi kogumine kompostimise jaoks, aga millegipärast pole seda tehtud. Selline linnajuhtide poolne tegematajätmine on mõrv elanike rahakotile, kui arvestada, et biolagunevad jäätmed – toidujäätmed ja paber moodustavad olemjäätmetest ligi 50 protsenti ja neid veetakse 250 km taha Tallinna põletamisele. Pool elanike prügiveohinnast võib kirjutada puhtalt linnaisade saamatuse arvele.