Võrumaa riigikaitsekonverentsist

2. veebruaril 1920 sõlmiti Tartus rahuleping, millega Venemaa loobus igaveseks ajaks kõigist pretensioonidest Eestile, tunnistas tingimusteta Eesti Vabariigi iseseisvust ja kohustus tasuma sõja läbi tekitatud kahjud Eesti Vabariigile. Samuti määrati Eesti–Nõukogude Vene piir. Eesti oli lahingutesse saatnud 80 000 võitlejat, kellest kaotas 5000 langenuna.

1. ja 2. märtsil toimus Võrus kaitseliidu vanematekogu konverents, kus osalejateks kaitsepolitseiameti peadirektor Raivo Aeg, politsei- ja piirivalveameti peadirektor Raivo Küüt, kaitseministeeriumi asekantsler Jonatan Vseviov, kaitseliidu ülem kolonel Raivo Lumiste, peastaabi ülem kolonel Peeter Hoppe, Kuperjanovi pataljoni ülem major Maidu Allikas, lisaks Kagu-Eesti arvamusliidrid ja loomulikult vanematekogu liikmed. Sellise konverentsi toimumise vajalikkusest sain aru, kui käisin ise mullu Läänemaal Roostal kõrgematel riigikaitsekursustel. Need on toimunud juba üle kümne aasta ja andnud umbes 1000 inimesele teadmisi riigikaitse olemusest. Leian, et niisuguste teadmiste andmine on äärmiselt vajalik, et ka teiste elualade esindajad mõistaksid riigikaitse olemust ja vajadusi.

Eesti julgeolekupoliitika tervikuna lähtub eesmärgist kindlustada Eesti riigi iseseisvus ja sõltumatus, territoriaalne terviklikkus, põhiseaduslik kord ja rahva turvalisus. See eesmärk tuleneb põhiseadusest. Meie riigi sõjaline kaitse tugineb esmasel iseseisval kaitsevõimel ja NATO kollektiivkaitsel. Eesti kaitsmine on kavandatud Põhja-Atlandi lepingu viiendas artiklis operatsioonina. Esmase iseseisva kaitsevõime arendamisega tagatakse eeldused kollektiivkaitse tõhusaks rakendumiseks. Julgeolekupoliitikast tuleneb ka laiapõhjalise riigikaitse kontseptsioon, mis ütleb laias laastus, et riigikaitse on kõigi Eesti inimeste asi. Riigikaitse pole ainult kaitseväe asi, nii nagu seaduserikkumiste tuvastamine ja süüdlaste tabamine pole ainult politseinike asi, vaid eeldab koostööd juba rohujuure tasandil – alates naabrivalvest ja abipolitseinikest.

Eesti on jõudnud äratundmisele, et laiapõhjalise riigikaitse väljaehitamine on möödapääsmatu. Ajalool on komme korduda, kuid vaid osaliselt, mistõttu on meie ees ülesanne leida uusi ja töötavaid lahendusi, mis oleksid vastuseks meie ees seisvatele väljakutsetele. Laiapõhjaline riigikaitse eeldab, et neid vastuseid ei otsi ainult riigiametnikud ja sõjaväelased, vaid ühiskonna kaitsmine ning kestmine on kõigi selle liikmete südameasi.

Samuti ütleb see, et me ei saa ehitada sõja tarbeks teistsugust Eestit kui see, mis meil igapäevaselt rahu ajal olemas. Meie riik, kodanikud ja institutsioonid peavad suutma toimida nii tavaolukorras kui kriisi ajal. Miks? Tänapäeval pole riigikaitse vaid sõjaväelaste asi, maailm on muutunud keeruliseks ja pelgalt sõjalise jõuga ei lahenda ühtegi probleemi.

On selge, et väikeriigina peab Eesti kasutama heidutusvõime ja riigikaitse tugevdamiseks kõiki riigi käsutuses olevaid võimalusi. Seda nii riigisiseses kui rahvusvahelises tegevuses. Selle lihtsa ning toimiva põhimõtte sõnastab Vabariigi Valitsuse kinnitatud laiapõhjaline riigikaitse strateegia, mis käsitleb riigikaitset mitte pelgalt kaitseväe, vaid terve riigi ja rahva integreeritud jõupingutusena. Strateegia hõlmab sõjalist kaitset, tsiviilsektori toetust sõjalisele kaitsele, rahvusvahelist tegevust, sisejulgeoleku tagamist, elutähtsate teenuste toimepidevuse kindlustamist ja psühholoogilist kaitset. Lihtsustatult tähendab see seda, et igaüks peaks hea riigikaitse tagamiseks andma oma panuse, olgu see siis kasvõi kaasamõtlemine ja mõistmine.