MÜÜK • Kolmapäeval sõitis Võrumaal ringi Äntu linnukasvatuse kanaauto, mis kõigile soovijaile kodulinnud otse koju tõi. Sõidugraafik nägi ette peatust kümnes kohas, alustades Parksepa ja lõpetades Sõmerpaluga.

Võrumaa Teataja seikles koos „veerevate kanadega” mööda maakonda ringi ning uuris, kas ja miks inimesed üldse kanu peavad.

Kanapidamine kui ajaviide

Kell autoarmatuuril näitab 12.30 ning Võru taluturul vaatavad ootusärevalt ringi kaks naist ja üks mees. Kõigil on kaasas suur kast, millele peale laotatud hiiglaslik tekk. Kõik selleks, et uued sulelised tervetena uude koju jõuaksid.

„Üks kana maksab kuus eurot. Tegu on kaks kuni kaks ja pool kuud vanade pruuni ja musta sulestikuga tetra tõugu kanadega. Munema hakkavad nad oktoobris,” selgitab müüja Tarmo Jürgens.

Esimene ostja astub ligi ja ostab mitu lindu. „Olen siit ka varem ostnud, praeguseni on kõik terved püsinud,” sõnab Põlvamaalt Laheda vallast pärit Viivi Sisas. Kas odavam poleks osta hoopis tibusid ja need üles kasvatada? Sisas vastab, et tibude kasvatamine on aeganõudev ja noorkanadega, kes pealegi hakkavad õige pea munele, on lihtsam hakkama saada. Ta lisab, et kuigi tibude kasvatamine on keeruline, on kanade pidamine tema sõnul vanemale inimesele hea ajaviide – saab toast välja tulla ja toimetada.

Põhiline on sööt

Mille järgi ostja kana valib? „Nagu öeldakse, siis kana muneb nokast, lehm lüpsab suust,” naerab Ene Pant Vastseliinast. Ta sõnab, et kõige olulisem on ikka see, mida kanadele süüa anda, nõnda saab ka vaevatasu ehk muna. „Siiski tundub, et pruunid kanad on kõige sõbralikumad ja munad tunduvad neil ka suuremad olevat,” nendib ta.  

Haanjas ootab meid ees vaid üks ostuhuviline. Äntu Mõisa autojuht Tarmo Jürgens sõnab, et igalt poolt suurt ostuhuvi loota ei saagi. Siiski olevat seekordne müük üsna hea – kaubikus hakkab juba üsna vaikseks jääma, mis viitab sellele, et ka linde on jäänud vähemaks.

„Kanu pean täiesti enda tarbeks. Ma olen vist nii-öelda vanaaegne vanainimene, et pean ikka koduloomi,” naerab Haanja peatuse ainus klient Saila Kalk. Nii-öelda vanaaegse vanainimese eeliseks on tema sõnul ka see, et kui kõik tuleb kodust, läheb ka vähem raha – saab nii lastele aiasaadusi kaasa pandud kui naabrinaisele kodukanamune koogiküpsetamiseks viidud.
Tema sõnul on kuus eurot kana eest täiesti piisav summa, sest linnud on agarad munejad.

Enne kui õuele veereb üks tume auto, tundub ka Rõuges ostuhuvi üsna kasin olevat. „Mina võtaksin 20 tükki!” sõnab mainitud autost välja astunud krapsakas naine. Kui linnud on kotis oma koha leidnud, leiab ka üks valge kukk endale karbis koha. „Peres on kõik munasõbrad ja pere on suur,” sõnab ostja Karin Siig Viitinast.

Kui palju on aga neid, kes suures koguses kanu koju ostavad? Jürgensi hinnangul on tavaline, et mõned inimesed ka 40-50 kana järele tulevad. „Kui me tibusid müüme, on arvud veelgi suuremad – on suhteliselt tavaline, et ostetakse 400-500 tibupoega,” toob ta näiteks.

Edukas kanaring

Äntu linnukasvatus müüb kanu kõikjal üle Eesti. „Käime läbi kõik 15 maakonda,” ütleb Jürgens. „Töö käib viis päeva nädalas, äratus on hommikul kell 4-5, Saaremaa-otsa puhul kell 1,” kirjeldab ta autojuhi argipäeva. Nii jõuabki kanaauto Võrumaale kord kuus, et soovijaid munejatega varustada.

Seekordne „kanaring” tundus olevat üsna edukas, pärast Rõuges käiku jäid kastidesse ringi sibama veel üksikud linnud ja autojuhtki andis mõista, et seekord vist ringi peale teha ei saagi. „Ilmselt Antslasse jõudes on kanad otsas,” lausus ta, andes mõista, et Sõmerpalu elanikud jäävad seekord kaubast ilma. „Eks teinekord tagasi tulles teen ringi teistpidi peale,” lisas ta.