SÜNNIPÄEVALAPS • Hiljuti pühitses Võru linna aukodanik Laur Lukin oma kolmveerandsaja juubelit ja kui sel puhul tema Haanja juubelilauas Mati Alaveriga juttu ajades talle Lauri juubeliartikli pealkirja ütlesin, vastas Mati, et Laur on ikka lausa suusatamise isa. Pangu ma niisugune pealkiri!

Mõtlesin, et ega see Mati pakutu ka päris täppi ei lähe. Nimetaksin Lauri vast Eesti tippsuusatamise isaks, aga et seesugune nimetus omab teravat tehnokraatlikku maiku ning sobib pigem teatmekirjeisse kui juubeliloo sisse, siis suusaisa on tüki maad ilusam ja inimlikum.

Mälestusi

Kui olin 1967. aasta suvel Võrru asunud, nimetati mind Võru rajooni koondvõistkonna treeneriks, mis tähendas kurioosumit, et rajooni koondvõistkonna liikmena oli ka Laur põhimõtteliselt minu kui nolgi treenida.

Vanasõna ütleb, et kui jumal ameti annab, küll annab ka mõistuse, ainult et kuna ma ise viimast treeningute läbiviimiseks veel eriti ei omanud, siis ei andnud seda ka jumal. Eks Laur ja mehed teadsid kõike isegi ning nagunii treenisime koos, minu korraldada jäid rohkem administratiivsed asjad: varustus, vabastused, laagrid ja  võistlustest osavõtt.

Seda suusaisa nimetust kuulsin ma esmakordselt 1968. aasta maatalimängudel Võrus. Tookord oli mul õnn koos Lauri, Heino Mõttuse ja Jüri Joonasega Võru murdmaasuusatamise 4x10 km teatenelikus maatalimängude võitjaks tulla. Võitjate autasustamistseremoonial Kandles alustas sama aasta Grenoble taliolümpiamees Tõnu Haljand saali kogunenud suusaveteranide ning treenerite ees oma esinemist sõnadega: „Kallid suusaemad ja -isad!”