Nüüdseks on jõutud ametlike seisukohtadeni, et otstarbekas on lõpetada rakendusliku kõrghariduse andmine Võrumaa kutsehariduskeskuses. Olles kooliga seotud enam kui pool oma elust, on kindlasti minu jaoks tegemist emotsionaalse teemaga. Ent nii nagu Moskva pisaraid ei usu, ei tea ka selle otsuse sõnastajad, milline on kooli tegelik tähendus Kagu-Eestile, laiemalt tervele meie riigile.

Kiire pilk ajalukku

Võrumaa kutsehariduskeskuses õpetatakse rakenduskõrghariduslikel õppekavadel alates 2001. aastast. Seda informaatika ja infotehnoloogia, ärinduse ja halduse, isikuteeninduse ning tehnika, tootmise ja tehnoloogia õppekavadel. Kool läbis aastatel 2004–2007 rahvusvahelise kõrghariduse õppekavade akrediteerimise ja 2010. aastal kõrghariduse üleminekuhindamise. Kokku on kutsehariduskeskuse rakenduskõrghariduse diplomiga lõpetanud 708 noort, kellest kõige rohkem on puidutehnolooge (204 lõpetanut) ja metallitehnolooge (121 lõpetanut). Selle kõrval on oluline, et rakenduskõrgharidust on saanud omandada mitte ainult üldkeskhariduse saanud õppijad (neid on olnud 484, seega 68 protsenti), vaid ka kutsekeskhariduse põhihariduse baasil saanud noored. Kool on sajandi algusest kujunenud eelkõige regionaal-seks polüfunktsionaalseks kutsehariduskeskuseks, kus õpivad eelkõige Kagu-Eestist pärit elanikud (80 protsenti õppijatest).

Lähtuda tuleb riigi huvidest

Eesti majanduse jaoks on strateegiliselt tähtsaks valdkonnaks ennekõike tehnoloogia sektor. Näiteks Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu andmetel annab metsa- ja puiduvaldkond tööd üle 30 000 inimesele. Sektoris toodetav lisandväärtus on töötleva tööstuse suurim, ligi 400 miljonit eurot aastas. Puidupõhiste toodete eksport moodustab 1,4 miljardit eurot, olles pea ainuke Eesti väliskaubandusbilansi tasakaalustaja.

Rakenduskõrghariduse omandamise võimaluste olulise vähenemise tagajärjel Kagu-Eestis aheneb ettevõtete võimalus kvalifitseeritus tööjõu järele, mõjutades sellega kogu sektorit. Lõhutakse ülesehitatud ja väljaarendatud elukestva õppe süsteem Kagu-Eestis, kus põhikooli lõpetanutel on võimalus omandada kutsekeskharidus, jätkata rakenduskõrghariduslikul tasemel ja edasi õppida ülikoolides magistritasemel.

Olemasolevat õppejõudude kompetentsi, eriti tehnoloogia valdkonnas, ei saa täielikult rakendada ja ajud lahkuvad piirkonnast. Kagu-Eestis väheneb oluliselt võimalus koostööks välisriikidega, kuna Võrumaa kutsehariduskeskus on eestvedaja rahvusvahelistes arendusprojektides ning omab ainsana õigust läbi viia üliõpilaste ja õppejõudude mobiilsusprogrammi Erasmus. Seda loetelu võiks veelgi jätkata, kuidas kooli tegevus mõjutab meie igapäevast elu nii otseselt kui ka kaudselt.

Juhul kui Kagu-Eesti regioonis katkeb rakenduskõrgharidusõppe järjepidevus, mõjutab see laiemalt kogu tehnoloogiasektorit, mis on määratletud olulise valdkonnana ka riigi poolt.

Kutsehariduskeskuse 2012. aastal läbi viidud vilistlasuuringus on välja toodud, et aastail 2002–2011 rakenduskõrghariduse saanud isikud on tööga hõivatud 68–99 protsendi (puidutöötlemise tehnoloogia eriala) ulatuses ja kõige rohkem leiavad vilistlased rakendust töötlevas tööstuses (56 protsenti vastanutest). Kooli näol on konkreetselt tegemist meie majanduse ühe kasvulava ja arengu toetajaga ning rakenduskõrghariduse kestmine on strateegiline huvi.

Mis siis, kui …?

Mis siis, kui rakenduskõrghariduse andmine koolis lõpetatakse? Sellisel juhul kindlasti meie regiooni sotsiaalmajanduslik olukord, kuna Kagu-Eesti maapiirkondadest pärit õppuritele juurdepääs kõrgharidusele väheneb. Käimasolevate muudatuste tulemusena langeb kutsehariduskeskuse õppurite arv ligikaudu 300–350 õpilase võrra, kooli edasine eksistents on küsitav. Olen 1990. aastate esimesel poolel 200 õpilasega kooli Väimelas juba näinud ja arvan, et varsti leitakse, et majanduslikult on otstarbekam see kool likvideerida. Eraldi küsimus on see, kus saavad sellisel juhul töötleva tööstuse ettevõtted omale haritud ja väljakoolitatud spetsialiste.

Lõpetuseks leian, et kabinetivaikuses sündinud plaan kaotada Võrumaa kutsehariduskeskuses rakenduskõrghariduse andmine on mõistlik kiiremas korras ajaloo prügikasti visata, kui mitte jäädavalt, siis vähemasti ajutiselt. Niisugusel kujul on antud soov läbimõtlemata ja ennatlikult elukaugete isikute poolt kirja pandud.