18. sajandi teise poole valgustusajastu päikesepaistes rajas Katariina II Euroopa suurima kunstigalerii, tõi keisririiki Euroopa poliitilise ja seadusandliku filosoofia, lõi oma laiahaardelise tegevusega kultuurikihi, millest said toitu hilisemad maailma kultuuri suurkujud Puškin, Tolstoi, Tšehhov, Mussorski, Glinka, Tšaikovski. Muuhulgas lasi see tarmukas daam asutada ka meie Võru linna.

Võru on oma 229 aasta juures noor linn. Meie vanalinn ei näe kuigi vana välja, meie traditsioonid on lühikesed ja suguvõsad väiksed. Võrulasi on siin ilmas olnud vaid napp kümme põlvkonda, mis Eesti linnade ajaloo pikkust arvestades pole väga palju.

Teisalt teame, et praegusest Võrust vaid jalutuskäigu kaugusel asunud Kirumpää piiskopilinnuse juures asus teadaolevalt juba 13. sajandil kaupmeeste ja käsitööliste alev. Linnus, mille varemeid kasutati Võru linna varastel aastatel kivimurruna, asus Tartu–Pihkva kauba- ja sõjatee ääres, kohas, kus tee viis üle Võhandu jõe.

Võhandu on Võrumaa elu läte, Võru linna elu allikas. Võhandu kallastelt leitud inimtegevuse jäljed ulatuvad 5000, Tamula juures 3500-4000 aasta taha. See on pikk lugu, mis annab meile enesekindlust öelda, et Võru linna sünd 21. augustil 1784 polnud pime juhus, kellegi erahuvi, vaid asjade loomulik käik – see kant on inimestele läbi aastatuhandete olnud eluks sobiv ja küllap on see nii ka edaspidi.

Viimasel ajal räägitakse palju, kuidas maakohad voolavad inimestest tühjaks. Minnakse ära, olgu põhjus ja sihtkoht milline tahes. Ka Võru linna elanike arv on selle tulemusel vähenenud. Kõik aga ei lahku, paljud tulevad tagasi või kolivad siia esmakordselt, sest see on koht, mis sobib neile igapäevaseks eluks kõige paremini.

Võru linna elanike arv kasvas kiiresti läbi 20. sajandi teise poole, saavutades oma tipu 1994. aastaks, mil Võrru oli registreeritud 18 200 inimest. Nüüd on meid siin 13 300. Laenates lõiku kultusfilmist, siis võiks praegu noviitsi kombel küsida: „Kas see on lõpp?” Ja selle peale vend Johannese kombel vastata: „See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi …”

Vaadates tagasi pikemas ajavoos on jutud Võru linna väljasuremisest ilmselgelt liialdatud. Praegune Võru on suurem, kui ta oli aastal 1898, mil linnas elas 4152 inimest, suurem, kui 1934. aastal, mil linlasi loendati kokku 5332, suurem kui 1959. aastal, mil võrulasi oli 10 700.

Viimastel aastatel aset leidnud kahanemine on viinud Võru tagasi tema õigetesse, loomulikesse mõõtmetesse. Pärast nõukogude plaanimajanduse perioodi lõppu oleme läbi teinud tagasitee normaalsusse ja saavutanud mõõtmed, mis on Võrule ajalooliselt olnud kohased. Nüüd on meie kohus hoolitseda selle eest, mis meil olemas on. Hoolitseda meie linna, meie inimeste eest, et meil oleks siin hea elada. Kahtlemata kestab lugu Võru linnast edasi ja meil kõigil on võimalus kirjutada sellesse lõppematusse koguteosesse oma isiklik lugu.