Valimiste-eelses erutuses rahmeldava Reformierakonna Võru kontori sõnumid meenutavad kangesti üht tuntud lastelaulu. Võru viisud ja õlekõrred on üles riputanud oma uhkusest ja rahulolust raporteerivad hiidplakatid, äsja sai avatud ka kümnemeetrine sillake üle Koreli oja. Kindlasti ei saa raudbetoonist mikrosild praks katki minna, küll aga puhub Võru linnakassas pärast valimisi taas tühi tuul – nii, nagu see enne sakslastest soojaärimeeste rahalaevukest (aktsiaseltsi Võru Soojus aktsiate müüki) pikka aega oli.

Võimu ihkab viis võistkonda

Oravate paanikast võib aru saada – võimu ei taha keegi kunagi vabatahtlikult ära anda. Meeri tooli sihivad sel korral laialdasemad jõud kui kunagi varem. Kuigi nende ridade kirjutamise hetkeks on avalikkuseni jõudnud vaid valimisliidu „Võru Väärib Võimekust” (VVV) valimisloosungid, tegutsevad oravatelt võimu ülevõtmisega väga aktiivselt ka sotsiaaldemokraadid ja keskerakondlased, IRL rivistuses selgemalt tuvastatavaid piirjooni veel ei kuvandu, kui jätta kõrvale tõenäoliselt partei keskkontori poolt maavanemale antud tungiv soovitus kandideerida linnapeaks. Ei saa mitte vaiki olla VVV juhtide käitumise küünilisuse suhtes: aastaid reaalselt linna võimu juures olnud Tõnu Anton ja Henni Nassar lubavad oma reklaamlehes kõike seda, mida nad ise võinuks ja pidanuks juba ammu korda ajama. Kuldsete tähtedega trükitud kuldsed sõnad, kuid valel ajal ja valede meeste suust! Aga ju jõuavad postkastidesse kõigi erakondade manifestid ning millised võlupargid ja võlulubadused veel letti käiakse, saab näha juba ligema kuu jooksul. On fakt, et 21 volikogu kohast enamust (11) ei saavuta viiest võistlejast ükski. Koalitsiooni moodustamiseks on vajalik kokku panna kahe või kolme eri grupi hääled, meeled, unistused ja lubadused. Vähe sellest – kokkupandav kooslus peab ka vastu pidama neli aastat, mitte vaid neli kuud, nagu see pärast möödunud valimisi juhtus. Kuid nagu väikese Võrugi praktika näitab, on poliitikas kõik võimalik – nii valimistejärgsed erakonnavahetused kui ka kõige lihtlabasemad ametikohtade pakkumistega üleostmised.

Kes suunab Võru investeeringuid tegelikult?

Tänapäeval ei tähenda poliitika enam kahjuks mitte või(s)tlust ideede pärast, vaid asja tuumaks on enamasti raha. Olukorras, kus Võru lasteasutused ja koolid on füüsiliselt kehvas seisus ning kasvatajate ja õpetajate palgad on naeruväärselt väikesed, oli ilmne kuritegu valada asfaldisse ja betooni 600 000 eurot linna raha ning seda ilma vähimategi põhjendusteta. Linnapea Jüri Kaveri õigustused Petseri tänava pikendamiseks mitmekümne aasta taguse generaalplaaniga või peatänavate liiklusskeemi muutmiseks seoses kunagi tankiliiklusele kohandatud laiade tänavatega on haledad ja lapsikud. Miks rahvasuus juba Munskistrasseks kutsutav tänavajupp siiski ehitatakse, on vaid ehe näide üleilmsest trendist, kus demokraatia loovutab kohta moneykraatiale. Lihtsamalt öeldes: kes maksab (toetab erakonda rahaliselt), tellib ka muusika. Ja ainult äärmiselt juhm poliitikust linnaametnik või linnalt muid hüvesid saav volikogu liige hammustaks kätt, mis teda toidab. Ka Võrru uue meditsiinikeskuse rajamise idee (ning haigla müügiplaani) tagant paistavad ühe 1996. aastast volikogus oleva bisnismeni kõrvad – omandatud plats tuleb ju täita tulutoovate hoonetega!

Kuid piisab üle-linna-ärimehel vaid oma soov välja käia, kui Võru koalitsioon kuulekalt selle täitmisele asub. Nii valitsebki Võrus juba aastaid olukord, kus linna juhib küll näiliselt linnapea, kuid tema kaela keeravad hoopiski suurärimeeste huvid.