Pikakannu – hingega kool

Pikakannu kooli vanema astme õpilased (vasakult) Rauno Ernits, Jakob Kuslapuu ja Koit Roots teel jalgsi kodu poole. Foto: INNO TÄHISMAASULGEMISOHUS KOOLIMAJA • Et aru saada, miks lapsevanemad seisavad kui üks mees Pikakannu kooli tegevuse jätkumise eest, tuleb koolimajas ise ära käia. Seda tunnet ja hinge, mida see kool endas kätkeb, on võimatu sõnadesse panna.


Eriline on Pikakannu koolimaja juba välisuksest sisse astudes. Sa saabud justkui koju, sest selle, vana Eesti aja lõpus valminud paksude kiviseintega koolimaja vestibüül on soe. Kohe välisukse vastas on pehme diivan, kus pikema jalutuskäigu teinud külaline saab jalga puhata ja kus lastele meeldib mängida. Parasjagu on vahetund, ent mis on sellest koolimajast puudu, on põrgulärm, mis suurtes koolimajades vahetundide ajal inimeste närvirakke pommitab. Pikakannu koolimajas valitseb vaikus ja rahu, kuulda on vaid tasast jutupominat ja susside sahinat, täpselt nagu kodus. Kusagilt hoovab värske saia lõhna.